Ka lapsed võivad lugeda

Narine Abgarjan, «Manjunja».

FOTO: Raamat

Kes on käinud lõunamaal, teavad seda tunnet. Astud vast saabununa lennujaama konditsioneeritud õhuga saalist välja ja sind võtavad vastu senitundmatud lõhnad, hõiked ja helid, sagimine, kuumus. Kõik on intensiivsem, kui oled harjunud, samas tuttavlik – mõnest ammu loetud (ja unustatud) idamaa muinasloost näiteks. Sama juhtub ka Narine Abgarjani „Manjunjat“ avades.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Ühtäkki leiab lugeja end Armeenia provintsilinna Bredi tänavatelt, mille elanike hulgas on armeenlasi, venelasi, juute ja kindla peale hulk teiste rahvuste esindajaid. Ilma ette hoiatamata manatakse tema ette muusikakooli kooriproov, kus harjutatakse „Buchenwaldi häirekella“, mille „esmaesituse“ kirjeldamine kutsub esile esimese naerupurske. Ja siis läheb lahti!

Abgarjan valdab hästi sõnalist huumorit ja situatsioonikoomika edasiandmist. Raamat võiks olla väärkoheldud laste raskest lapsepõlvest nõukogudeaegses Armeenias, aga on lõunamaiselt lopsakas ning lõbus sissevaade kahe tüdruku lapsepõlveaastatesse ja toredate inimeste ellu. „Manjunja“ tegi 39-aastasest vene keele õpetaja haridusega raamatupidajast Abgarjanist kirjaniku. Esialgu blogipostitustes levinud lood torkasid silma kirjastajale, kes soovitas neist raamatu kokku panna. Mingil määral annab see tunda ka raamatu ülesehitust jälgides.

Tagasi üles