Autisti argipäev: pidev müra, liiga palju inimesi, liiga palju infot

Eesti Aspergerite Ühingu esimees Kaarel Veskis. Mustad prillid on sageli autistide üks abivahendeid, mis aitavad kaitsta nägemismeelt ülekoormuse eest ja kahandada stressi. Foto: Foto: Kristjan Teedema

Kaarel Veskis on Eesti Kirjandusmuuseumi andmeadministraator ning tema töökabinet asub teisel korrusel vaikses koridorisopis nurga taga. Tööandja lubab tal töötada eraldi ruumis, sest Veskisel oleks väga raske istuda tundide kaupa teiste inimestega samas ruumis. Kaarel Veskis on autist, täpsemalt Aspergeri sündroomiga inimene. Ta on 42-aastane, Eesti Aspergerite Ühingu esimees ja hiljuti ilmunud raamatu „Autismi olemus. Neuroloogilise mitmekesisuse kaitseks“ autor.

Silmast silma intervjuu võib Aspergeri sündroomiga inimesele tekitada liigset stressi ja takistada tal keskendumast jutu sisule. Me lepime kokku, et vestleme näoraamatu virtuaalses suhtluskeskkonnas. „Tegelikult sobiks mulle elamine maal palju rohkem kui linnas,“ ütleb ta messenger’is meie vestluse algul. Sealt jätkamegi.

Miks on maa parem kui linn?

Mul kui autistil on väga raske taluda tehismüra, eriti just linnamüra: autod, ehitusplatsid, muruniidukid, lehepuhurid ja nii edasi. Soovin, et ühiskond pööraks rohkem tähelepanu mürareostusele ja sellest tulenevalt peaks üle vaatama ka kehtivad müranormid. Linnaga seonduvaid probleeme on minusuguse autisti jaoks muidugi palju rohkem, mitte ainult müra. Linnas elab väiksel territooriumil koos minu meelest liiga palju inimesi.

Mis teeb teist autisti?

Ma ei mõtesta autismi mitte meditsiinilise haigusõpetuse, vaid pigem neuroloogilise mitmekesisuse kaudu. Autism on kaasasündinud neurovariatsioon. Seda, mis täpselt eristab füsioloogilisel või mõnel muul tasandil autisti mitteautistist, ei mõisteta veel hästi ja selles puudub üksmeel. Üks peamisi erinevusi on see, et autisti ajus on närvirakkude vahel rohkem impulsse, ja see, et autisti ajutegevus ja maailmataju on tavaliste inimeste omaga võrreldes üldiselt intensiivsem.