Peeter Jürgens: laval räägid ikka seda, mis hinges

Margus Haav
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ugala näitleja Peeter Jürgens oma koduteatri laval.
Ugala näitleja Peeter Jürgens oma koduteatri laval. Foto: Elmo Riig

Eesti vanim tegutsev meesnäitleja Peeter Jürgens alustas Ugalas tööd juba 1965. aastal. Sellel aastal ilmusid ansambli The Beatles kaks legendaarset kauamängivat «Help!» ja «Rubber Soul». Tallinnas avati esimene trollibussiliin. Kersti Kaljulaidi sünnini jäi veel neli aastat. Ugala uue maja avamiseni jäi 16 aastat. Pühapäeval oma 80. sünnipäeva tähistav Jürgens on mänginud ligi paarisajas lavastuses. Praegu võib teda laval näha arktilises trilleris «Sätendav pimedus» ning Urmas Lennuki spetsiaalselt Peetrile ja Luule Komissarovile kirjutatud lavastuses «Meistrite liiga». Paari nädala pärast jõuab publiku ette Ott Aardami autorilavastus «Toru. Krossides läbi elu», milles Jürgensil on taas kaalukas roll kehastada.

Kohtume Peeter Jürgensiga ühel sombusel hommikul Ugalas. Värskelt sadanud lumel pole palju jälgi näha. Teatri koridorid on tühjad. Suur maja on vaikne, esimesed alles jõuavad tööle. Läheme Peetri garderoobi, mis kannab numbrit 112. Koht, kust saab alati abi, nagu ta ise kõneleb. Panen diktofoni käima ja kuulan, mida on öelda mehel, kelle kontos on rohkem lavastusi, kui enamik inimesi oma elu jooksul ära näha jõuab.

Hommikud on teatris teistmoodi. Ratas pole veel liikuma hakanud, aga varsti hakkab pihta. Varsti on maja siginat ja saginat täis. Tükid on õppimises. Teeme praegu «Toru». Eile olime esimest korda laval, natuke dekoratsiooni oli ka. Väga harjumata! Muidu istusime ikka laua taga, arutasime ja analüüsisime. Nüüd hakkab otsast peale.

Väga palju oleneb sellest kujust, mida sa teed. Kui ikka endale väga hinge ja südamesse läheb, siis hakkab see küllaltki kiiresti kujunema. Aga kui ei lähe, siis hakkad teda tasapisi kujundama ja looma, tükkhaaval kokku panema. Kui valmis saab, siis pagan teab, kas jääb sulle sisse püsima või ei. Mõned jäävad, lõpuni. Ado Reinvald «Kuldrannakeses» mul näiteks. Võin teksti siiamaani peast panna. Ja mõtle, kui ammu see oli.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles