Estonia värises, kontrabass lõrises

Hector Berliozi reekviemi ettekanne Estonia kontserdisaalis. Foto: Pille Riin Pettai

Kaks aastat enne oma surma kirjutas Hector Berlioz: «Kui mind peaks ähvardatama kõigi mu partituuride hävitamisega, üks välja arvatud, siis paluksin säästa oma reekviemi.» Helilooja hindas reekviemi oma teoste hulgas selgelt olulisimaks. 1837. aasta märtsis pöördus Berliozi poole toonane Prantsusmaa siseminister ettepanekuga luua reekviem 1830. aasta juulirevolutsioonis hukkunute auks, mida helilooja suure õhinaga kohe ka kirjutama asus.

Ettekanne pidi toimuma hiigelsuures Pariisi Püha Louis’ Invaliidide kirikus, mis inspireeris heliloojat suursuguse ruumi väärilise koosseisuga teost looma. Algul soovis ta seda esitamas näha 700–800 koorilauljat, hiljem oli nõus leppima ka poole väiksema koosseisuga. Esimesest trükis ilmunud noodist leiame koosseisust aga 108 keelpillimängijat, 20 puhkpilli, 12 metsasarve, neli lavavälist puhkpilliansamblit ning 210 koorilauljat. Kirjas on ka mööndus, et koosseisu võib võimaluse korral proportsionaalselt suurendada või kahandada vastavalt esitustingimustele.