Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2017/01/25/6277127t1h6836.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/03/15/11867030t1h96c5.jpg)
Arvestades KGB rolli meie rahva saatuses, jätab vähegi sisulise teabe puudumine selle ametkonna toimetamiste viimastest kümnenditest võimaluse neile, kes täidavad selle tühiku vandenõuteooriatega. Mõnevõrra pakub uurijale tuge Läti NSV KGB/Läti KGB viimase peamehe Edmunds Johansonsi üsna detailne tagasivaateraamat „Tšekisti märkmed“ (2006). Selle ümber arenenud mõttevahetused (Boriss Kapritšnikovs, Aldis Purdis jt) annavad sissevaatele „põrgu eeskotta“ olulist lisa. Tõigas, et „Pagari tänava roll“ on mattunud klišeede alla, lasub seega omajagu süüd ka „partei kilbi ja mõõga“ rüütlitel.
Okupatsioonivõimu repressiivaparaati teeninute valikud on muidugi keerulised. Tšekistlikud saladused, st KGB töövõtted, kontaktid, värskemate, ulatusliku rahvusvahelise mõõtmega operatsioonide jne käsitlemine on Moskva privileeg. Kuid sissevaade kohaliku elu poliitilisse ja vähem poliitilisse katlasse ongi meile tähtsam. Kuid selleski kehtivad, kasvõi vaikimisi, olemuslikud tabud. Jutt on nn 5. osakonnast. Vladimir Pooli nimi peaks eesti lugejale tuttav olema. Rein Sillari kõrval on ta mäletatavasti üks vähestest KGB kõrgematest ohvitseridest, kes oma tegemisi on kommenteerinud.