Gary Powers ja Vladimir Pool

Vladimir Pool, „Minu elu ja teenistus KGBs“.

FOTO: Raamat

Kahtlemata on KGB ja selle eelkäijad mänginud meie riigi ja rahva ajaloos ränka rolli, nõnda on iga infobitt selle asutuse kohta kullatera väärtusega. Nüüd on raamatukaante vahele saanud kunagise ENSV Julgeolekukomitee esimehe asetäitja (zampred’i) Vladimir Pooli memuaarid „Minu elu ja teenistus KGBs“, ja ükskõik millised on olnud kirjutaja motiivid, tuleb inimest avaldamise eest tänada. Küll aeg ja uurijad terad sõkaldest eraldavad.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Raamat koosneb kahest poolest. Esimese moodustab autori elu Venemaal, lapse- ja noorpõlv ning töö mitmel pool Nõukogude Liidus, puudutatakse Siberi eestlaste elu ja olu. Selles osas leidub tõeliselt haaravaid seiku, mis on köitvalt kirja pandud. Keskenduksin siiski minu meelest tähtsamale – tööle ENSV mitmetes ametites, ent peamiselt siiski KGBs.

Autoril on olnud ka kaks lähenemisviisi. Ühelt poolt on ta oma mälestuste järgi kirja pannud memuaarid, teiselt poolt püüdnud olla n-ö objektiivne ning katsunud kirja panna ajalugu. Siit vaatab vastu ka teose põhipuudus: Pool ei tee neil kahel meetodil vahet. Mäletuste vahele on ta külvanud siit-sealt pärit fakte ja faktikesi, paljud neist on üldtuntud, nõnda et ei vajanuks teksti sisse pääsemist, mõni on aga väga kahtlase väärtusega, paistab, et tegemist on siseringkonna kuulujuttudega. Aga väärtus on neilgi. Kriitilise mõtleja jaoks on oletus (autori enda meelest sulatõsi) õhku visatud, tõelisele ajaloolasele on antud suund, mida tõestada või kummutada.

Tagasi üles