Milleks anda avanssi, mida pole küsitud?
Eda Ahi luulekogu «Sõda ja rahutus» arvustus

Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali luulepreemia tänavune võitja Eda Ahi.

FOTO: Erakogu

2012. aastal koguga «Maskiball» debüteerinud ning selle eest Alveri preemia pälvinud Eda Ahi pole end sestpeale kohalikul kirjandusüldsusel unustada lasknud. Talt on tulnud uusi raamatuid perioodikale omase regulaarsuse ja vääramatusega: koguni viis kogu viimase kuue aasta sees. Need on kõik õhukesed, igaühes keskeltläbi mõnikümmend teksti, seega lugedes kergesti tervikuna haaratavad, nagu üks luulekogu minu ideaalis mahult olema peakski.

Ahi eristub ja mingil määral koguni epateerib oma kirjandusliku käekirja väljapeetud vanamoelisusega. Sest peaaegu kõik sama põlvkonna arvestatavad eesti naisluuletajad viljelevad vabavärssi; leebelt mängulise, turvaliselt literatuurse ja kompromissitult elujaatava Ahiga võrreldes on enamik neist käredad, neurootilised ja negatiivsed, kohati ka väljakutsuvalt sotsiaalpoliitilised ning ülevoolavalt isiklikud. Selles seltskonnas napib parketikõlblikkust, poetesse nende hulgas ei ole.

Just siit võib otsida põhjuseid, miks on alates Ahi debüüdist ning sellele antud Alveri preemiast muutunud tema kogude retseptsiooni lahutamatuks osaks otsekui avansina esitatud eeldus, ootus ja lootus, et ta võtab edaspidi – olles nii inimese kui ka kirjanikuna kasvanud – sisse koha meie armastatud, imetletud, loetud, tsiteeritud ja kanoniseeritud naisluuletajate väärikas reas, kus on ees Koidula, Haava, Under, Alver, Vaarandi, Luik, Kareva, otsapidi vist juba ka Ehin... Kirjanduslugu teatavasti tühja kohta ei salli. Silmatorkavalt sageli on Ahit võrreldud just Alveriga.

Vastne kultuurkapitali luulepreemia märgib justkui eelesitatud eelduste, ootuste ja lootuste osalist täitumist, Ahi s(t)aatuse legitimeerimist talle väljastpoolt pealesunnitud kroonprintsessi rollis. Osutuda esindusliku žürii silmis oma raamatuga parimaks Eesti Vabariigi suurel juubeliaastal, mil siinmail ilmus ilmselt ajaloo suurim hulk luulekogusid ühe kalendriaasta kohta (pakun, et see arv ületab saja maagilise piiri), on saavutusena tähelepanu vääriv ning muljet avaldav. Ühtlasi nimetas žürii oma põhjenduses Ahi luulet «alverlikult kergeks, torkivaks ja täpseks». Või on see järjekordne avanss, mida ta mõistagi autorina ise küsinud pole – vabatahtlike ootajate ja lootjate viis oma eeldusi ning lootusi kunstlikult elus hoida?

Laskusin selle asjakohatu ja loodetavasti eksliku spekulatsioonini üksnes seetõttu, et ei suutnud kahe tõsiasja – Ahi uue kogu suhteliselt keskpärase kunstilise kvaliteedi ning sellele antud kõrge preemia – kausaalseks seostamiseks pakkuda välja ühtegi paremat põhjendust.

Tunnistan, et alates Ahi debüüdist, mis oli väga sümpaatne ja esikkogu kohta igati korralik, olen minagi kui just mitte eeldanud, siis vähemalt oodanud ja lootnud tema luuleloomingu jõudmist uuele, täiskasvanulikult küpsele kvaliteeditasemele. Kuid seni pole seda minu meelest kahjuks toimunud. Pigem vastupidi: kui Ahi on oma tekstide kvaliteedis üldse kuhugi liikunud, siis tagasi. «Sõda ja rahutus» on tema seniilmunud viiest kogust konkurentsitult kõige kehvakesem. Minu kui heasoovliku lugeja seisukohast on see kohati otse piinavalt ja piinlikult kehv. Korralik gümnaasiumitase, ei rohkemat.

Ma respekteerin täielikult žürii otsust ning õnnitlen Eda Ahi siiralt võidu puhul, ent võtan endale selle suure riikliku preemia valguses vabaduse polemiseerida teose võimalike vooruste üle, nagu mina neid subjektiivselt näen. Või – andestagu lugeja see odav kalambuur – tegelikult üldse ei näe.

Ühe võimaliku kriteeriumi oma poeeside hindamiseks annab Eda Ahi aastatetaguses intervjuus Kairi Kruusile (Värske Rõhk II, 2012). Ta lausub: «Hea luuletus ei peaks mitte lihtsalt ütlema, vaid tõepoolest olema see, mida ta ütleb, ta peaks kõlama nagu see, mida ta ütleb. Ainult sellisel juhul avaldab ta tõelist mõju.» Ahi uue kogu tekstid kõlavad minu jaoks enamasti nii, et ei suuda sealjuures öelda mitte midagi. Nad mõjuvad pretensioonikate ja punnitatutena, reedavad autori kestvaid kasvuraskusi kirjutajana.

Eda Ahi kirjanduslik käekiri on minu suure ja meelevaldse üldistuse kohaselt segu noore Alveri poeetilisest uljusest ja kergejalgsusest, Talviku mängulisest dekadentsist, Alliksaare sõnamängurlusest, Viidingu teravmeelsusest ning Kareva ja Ehini ilutsevast sümbolismist. Ideena kõlab see kombinatsioon põnevalt, ent tulemus pole Ahi tekstide näol kahjuks enamasti trükitinti väärt.

Sest efektitsev mängulisus ja väline kerg(l)us, mida Ahi oma tekstides taotleb, eeldab suuremat tehnilist üleolekut keelest ning valitud vormivõttestikust, kui ta võimed välja veavad. Kui tema debüüt sisaldas mitmeid üksiktekste (nt «Naiivne isand», «De jure» ja «Toost»), mis suutsid olla vähemalt otsapidi selle raskestiteostatava ideaali väärilised, siis uus kogu ei paku samas liinis isegi mitte poolikuid õnnestumisi.

Ahi tekstide stroofid lonkavad silmatorkavalt sageli mõlemat jalga, tehes lugemiskatsed suurt ning heasoovlikku kannatlikkust nõudvaks ettevõtmiseks. Kohatine kõnekeelsus ja otsekõnelisus mõjuvad koos väljapeetud pausikohtade ja kiirete süntaktiliste pöörangutega värssi virgastavalt, ent sõnade kõlapildist dikteeritud sisu ning seeläbi lappama lastud mõte jätavad lugejale tühjad pihud.

Riime kalastades ja etteantud silpide normi sõnadega kohusetruult täites jõuab Ahi sageli surnult sündinud kujundite ning täielike sisuliste jaburusteni, mida oma viiendat kogu avaldav autor endale lubada ei tohiks. Üks näide: «kui tõele tõesti au ja kiitust anda, / siis ümbritseb meid võigas propaganda» (lk 43). Või: «hirm on tuttav, nimetu ja tumm: / nagu vesi, püsib külm ja vaga / aga tumetormine kui rumm» (lk 8).

Parimal juhul võiks mõni selline sõnasööst end rehabiliteerida, andes kasvõi kogemata tulemuseks absurdi, seda «elutervet mõttetust», mida ta ühes tekstis (lk 16) teatava ideaalina koguni ise jutuks võtab. Aga ei. Sellise lugemisviisi välistab paraku Ahi autoripositsiooni varjamatu intellektuaalne ja emotsionaalne pretensioonikus ning need poeetilise kõrgstiili koturnid, millele ta oma värsid ise on upitanud.

Ahi kirjanduslikus lastetoas näib olevat (olnud) palju Doris Kareva ja Kristiina Ehini teoseid. Kuid nende mõlema luulestiili erinevatest tahkudest on ta minu meelest võtnud halvima. Või vähemalt halvima võimaliku ühe stereotüüpse meeslugeja jaoks (mis tõstatab ühtlasi siinkohal vastuseta jääva küsimuse: kas naisluulele peaks tegema kvaliteedi osas mööndusi, justkui mingile invažanrile?).

«Sõjast ja rahutusest» leiab otsimatagi arvukalt kohti, kus autori sentimentaalsetest meeleseisunditest kantud kujundiloome läheb oma mõõdutundetult avantüristlikus lopsakuses lootusetult lappama. Näiteks: «elusaedevus võib veel särada julgelt / valges teiste kiivuse lõõmava riida» (lk 13); või: «tean, et kõigi läheduste / summa lõpuks tuhmust lööb» (lk 15).

Edastamist vääriva sisu puudumist püüab Ahi varjata (või kompenseerida?) sihitute sõnamängudega. Nagu näiteks: «mina jään meeleldi ajale jalgu, / lühikesed on pealegi jalad me ajal» (lk 20). Või: «pliiats püsib küll harilik, aga ta süsi / hõõgub öösiti tuntavat põlemissoovi» (lk 10).

Alliteratsiooni-, algriimi- ja liitsõnalembus mängib talle järjepanu kätte üksnes kehvasid kujundeid. Mõned näited: «kalmualmus» ja «piinlikmust kahetsuseving» (lk 16), «verivari» (lk 24), «näilikkuseklamber» (lk 26), «kus süstitakse süsteemivastasust? [...] kus rebitakse end rebel’iks?» (lk 41), «pimedust peab valutama – / vabandust – peab vallutama. / tähitust peab taluma. / valetan – peab talluma» (lk 15).

«Sõda ja rahutus» sisaldab suurel hulgal wannabe-vaimukaid sõnamänge, millest paljud pole mitte üksnes tehniliselt äpardunud, vaid minu maitse jaoks ühtlasi täiesti lapsikud ning maitsetud. Näiteks: «me armastusenäss / on Google Mapsist imelisem äss» (lk 19). Või: «tagurlus ei püsi ainult taga, / kipub tihti suisa esirinda. / tragidus ei traageldagi kokku, / ärevus ei hoia asju ära, / põnevus võib vahel käia pinda» (lk 8).

Ahi püüded mõjuda värssides elukogenu ja läbinägelikuna lõpevad reeglina väljendussuutmatus semantilises ja poeetilises puntras: «ja sa püüad. püüad sitke paista, / aga paistad ikka ainult läbi. / au ja paiste, paistetus ja häbi / muljuvad me klaari isenägu, / hägusemaks muutub õilisõige» (lk 12).

Kohati ei saanud ma lugedes aru, kas teatud värsside näol on tegu äpardunud üritusega rüütada tugevas mõtte- ja tundesügavuse defitsiidis tekst poeetiliste uudiskujundite keelde või lihtsalt läbikukkunud katsega parodeerida vemmalvärsi stiili. Näiteks: «Donbassi südasuvesume / ja verivari mooruspuist / tee peale langeb nagu muist, / et õhtul oleks ausam jume» (lk 24).

Ka Ukraina sõja sündmustest rääkiv tsükkel, mis kannab ülejäänutega võrreldes mõnevõrra teistsugust tundetooni, ei sisaldanud ühtegi teksti, mis oleks suutnud seda kogemust minu jaoks arusaadaval ja kordamineval moel vahendada. Ahi rahuootus on selleks liiga plakatlik, vaatenurk isikupäratu.

Olgu siin esitatud üks stiilinäide, mis võiks minu arusaamises pälvida positiivse vastukaja üksnes siis, kui selle autoriks poleks mitte riikliku luulepreemia laureaat, vaid algkooliõpilane: «võib-olla toome koju võid ja jahu, / kuid paljud jäävad koju tulemata. [...] ja kas mees veel näebki oma naist / kuhu jäi me vankumatu tõde? / seda teab vaid tuules kõlkuv vaist». Minu kujutlusvõimet suutis seda tsüklit lugedes virgastada vaid üks kontekstist väljarebitult futuristliku kõla ning paatose omandanud värsirida: «sõtta viib meid sirgeid asfaltteid» (lk 21).

Selle luulekogu autorimina suhe nii iseenese, maailma kui keelega jääb veiderdav-mänguliselt estetiseerituks, suutmata saavutada minu silmis üheski kogu terviktekstis kunstilist mõju (kõige lähemale jõudsid selleni tekst lk 39 ning lõpuluuletuse viimane stroof).

Eda Ahi poeesides esitatud sõnade taga pole äratuntaval – või ammugi mitte emotsionaalselt või intellektuaalselt kordamineval – moel subjekti, isikupärast maailmataju ja/või elukogemust. Seal on üksnes sõnad, mis ei soovi pealegi üksteisega eriti hästi läbi saada, mahtuda ühte stiiliregistrisse, laulvalt heakõlalisse värsitervikusse ning ühe mõtte või tunde kunstiküpse ja kommunikatiivse väljenduse teenistusse.

On aeg tunnistada, et see pealesurutud võrdlus Alveriga on ebaaus ühtviisi nii Ahi kui ka Alveri suhtes – sportlikes kategooriates väljendatult on nende tehnilise võimekuse ning tekstilise tulemuse kvaliteedivahe mitu liigat ja kaalukategooriat. Ja minul pole küll enam usku, et see vahe võiks millalgi drastiliselt vähenema hakata.

Valitsusele antakse enese tõestamiseks traditsiooniliselt sada kriitikavaba päeva, luuletajale tavaliselt üksnes esikkogu. «Sõda ja rahutus» on Ahil juba viies. Tema suhtes pikalt hellitatud lootused, mida olen mingi aja isegi hinges kandnud ning korra ka trükisõnas väljendanud (vt Looming 3/2015), võib ilmselt lugeda pöördumatult luhtunuks. (Või peaks ta tegema uue alguse ning proovima kirjutada lastele või vabavärsis?)

Kust see suur aastapreemia ikkagi tuli? Ju siis olid ülejäänud kandidaadid veelgi nõrgemad? Ilmselt olidki, ma tõesti ei tea ning – nagu öeldud – aktsepteerin ja respekteerin igati žürii otsust. Küll aga: kui «Sõda ja rahutus» on parim aasta jooksul ilmunud eestikeelne luuleraamat, siis oleme kultuurrahvana hoolimata oma kirjanduse üha kasvavast ülerahastamisest ja üleproduktsioonist – või just selle tõttu? – täielikult läbi kukkunud. Kas asume olukorras, kus see abstraktne «alverlikkus» on teose puhul juba mingi omaette esiletõstmist vääriv rikkus ja kvaliteedigarantii?

Eda Ahi
«Sõda ja rahutus»
Verb, 2018
46 lk

Eda Ahi, «Sõda ja rahutus».

FOTO: Raamat

Tagasi üles