Ženii aeg Eestis jäi üürikeseks (3)

Hanneli Rudi
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Keelekorraldaja Tiina Paeti sõnul kulus eestlastel kümme aastat esimese õigekeelsussõnaraamatu koostamiseks.
Keelekorraldaja Tiina Paeti sõnul kulus eestlastel kümme aastat esimese õigekeelsussõnaraamatu koostamiseks. Foto: Sander Ilvest

Koloniis töötanud anniline hirurg hässitas koerad huntsantsaka peale hurisema, samal ajal kui ženii maalis pardlit. Tuntud poliitikus waatles imetsedes jõude lonkivat hulkrut.

Kui mõni keeletundlikum lugeja on nüüd infarkti äärel ja otsib nii vigase teksti parandamiseks punast pliiatsit, siis ärgu parem nähku vaeva. Kõik kirjapandu on igati korrektne, seda küll 1918. aastal ilmunud Eesti esimese õigekeelsussõnaraamatu (ÕS – toim) järgi.

«Saja aasta jooksul on eesti keeles muutunud nii kirjakuju, ortograafia kui ka sõnade tähendused,» selgitas Eesti Keele Instituudi keelekorraldaja Tiina Paet, miks toonane tekst tänapäeva lugejale täiesti vigane tundub.

1918. aastal ilmunud «Eesti keele õigekirjutuse sõnaraamatus» on üksjagu sellised sõnu, mille tähendus on aja jooksul muutunud. Näiteks ei tähendanud sõna pardel toona sugugi mitte habemeajamisaparaati, mille leiutamiseni kulus pea paarkümmend aastat, vaid hoopis leopardi või pantrit.

Ženii aga pole keegi muu kui geenius. «Kuna tegu oli laenuga prantsuse keelest (génie – toim), siis on toonases ÕS-is antud selle sõna häälduspärane kirjaviis,» selgitas Paet. Selliseid sõnu, mille kirjapilt on saja aasta jooksul tundmatuseni muutunud, leidub üksjagu.

Kui vanasti masin hundas ja huntsantsakad hässitasid koeri, siis nüüdseks on paljude sõnade algusest h kadunud.

Ka kaksisvee (w) oli esimese ÕSi ilmudes kasutusel viimaseid aegu, enne kui see v vastu välja vahetati.

Kommentaarid (3)
Copy
Tagasi üles