Näitus ja raamat Peeter Toominga legendaarsetest fotodest

Fragment näituse «Mees valgel hobusel»: Peeter Tooming 80 plakatist.

FOTO: Peeter Tooming

Nooruse galeriis Tartus avati neljapäeval näitus «Mees valgel hobusel»: Peeter Tooming 80.

Fotograafi ja filmioperaatori Peeter Toominga «visuaalne käekiri» lähtub tungist oma kaadreid  «subjektiveerida» optiliste, geomeetriliste või tonaalsete distorsioonide abil. Enamasti toimub see lainurkoptika ja spektraalfiltrite kasutamisega - tulemuseks kujutise perspektiivi jõuline muutmine ja pildi osade vahel «ebaloogilise» suurusvahekorraga koosluste loomine. Märgatav on iseäralikult järjekindlat poolehoidu suurte süngete ja väga tõsi-mustade pindade suhtes; samuti leidub midagi väga “Toomingalikku” ka tema pildiobjektide kontuurides. Talumajade raskelt looklevaid katuseid, töntsakaid puid, kivirahne või lopsakad pilvekooslusi ümbritseb neid tuttav pahklik äärisjoon. Tihti kultustas Tooming kaamera või käsitöö abil ka rebenenud ja kärisenud vorme. Toominga sellised pildid mõjuvad painavalt sakraalsete- ning tõsistena; neist kiirgas raskepärast eskistentsialismi ning painavat usku, et Olemine kõige üldisemas tähenduses kätkeb endas mingeid salapäraseid varjatud tõdesid.

Hoopis teisiti on loominguliselt artikuleeritud Toominga kontseptuaalsed fotod. Ideenäitustega «Ühe Päeva Lugu» (1977), «Teekond Tartust Viljandi»(1986) ja «55 Aastat Hiljem» (1992; algversioon «50 Aastat Hiljem», 1987) tõi Tooming Eesti fotosse meil varem üsna praktiseerimata autorisuhte: fotograaf-kui-provokaator. Meenutagem, et näitusel «Teekond Tartust Viljandisse» eksponeeritud fotod olid pildistatud «lohakalt» kiiresti sõitva auto akendest möödavuhisevat ümbrust markeerides – või siis markantse koosluse «Ühe päeva lugu» omad kujutasid modelli, kellegi fotograaf koos mööda maanteed sõitis ja keda pildistati täpselt saja erineva kilomeetriposti juures (15-115km). Toominga kontseptuaalse fotograafia tipuks on peetud «Fotorondot», mis kujutab Peetri kaasaegseid maainimesi umbes saja aasta vanuse maalitud stuudiotausta ees ja mille olemuseks on etnograafilise fotograafia uuendamine.

Iseäranis intrigeerivaks võib aga pidada just Toominga viimast suuremat kontseptuaalset tööd «55 aastat hiljem». See «võrdleva fotograafia» traditsiooni kuuluv töö, kujutab endast ühest-samast võttepunktist 55 aastase vahega tehtud kaks fotot – mida esitatakse paaridena. «Enne-ja-nüüd» koosluste üks paariline pärineb aastast 1937 ja on tehtud postkaardipiltnik Carl Sarap’i poolt. Teise paarilise pildistas samast kohast 55 aastat hiljem Tooming. Just see töö oli ilmselgelt Peetri loominguliselt suurim panus kogu Eesti kunstiajalukku, seda enam et siin võrreldi visuaalselt keskkonda Eesti Vabariigi ajal ja N.Liidu lõpufaasis (pm.1992). Nõnda ei pruugigi võrdluse looja piltidele omapoolseid seletusi sootusks lisada – ometi on sõnum etteplaneeritav, sest mängides «vaikimisi» eelteadmistega muudetakse vaataja kaasosaliseks ja leidjaks, hindajaks ja järeldajaks. Tooming mängis selles fotokoosluses koguni topelt: «vastutuse» valiku ees delegeeris ta Sarapile ja vastutuse järelduste ees veeretas vaatajale.

Peeter Toominga loomingu hulka võib lugeda ka TV-fotosaateid, kino-ringvaateid, fotofilme ja kirjutisi, mille peamiseks sihiks on fotode interpreteerimine muude kunstide vahenditega - samuti nende tõlgendamine, propageerimine jm mõtestamine. Kokku peaaegu 1000-s ajakirjanduses avaldatud artiklis tegi Peeter sedasama nii meelelahutuslikult kui akadeemiliselt. Peeter Tooming oli fotomuuseumi asutamise initsiaator, konverentside korraldaja, loominguliste stiimulsüsteemide looja (fotopreemiad) jpm. Omalt poolt loodame, et oleme suutnud täiendada Peetri unistusi rahvuslikust ülikooli-tasemel fotoharidusest, akadeemilisest uurimis- ja teadustegevusest fotovaldkonnas, erialase ajakirja asutamisest jpm. Loodetavasti oleme suutnud Toominga tulevikuvisioone täiendada oluliste fotograafia-alaste monograafiate ja kataloogide kirjastamisega, rahvusvaheliste festivalide ja biennaalide korraldamisega, regulaarse erialase suhtlusega kogu maailmas ja uute põlvkondade kasvatamisega. Kui Peeter seda teaks, oleks ta kindlasti õnnelik.

Näitust saadab Peeter Linnapi kirjutatud ja Silver Soku ja Kristjan Mõru kujundatud raamat «Peeter Tooming. Mees valgel hobusel» Peeter Toominga fotopärandist ja publikatsioonidest.

Tagasi üles