Võibolla sellepärast ongi mul lapsepõlve Saaremaa Rahvateatrist erksad ja positiivsed mälestused. Olgu Viktor Novatski ja Juri Fridmani «Vana veski viirastused» või Albert Uustulndi «Neptuni pärijad» – neis oli omamoodi meeldejääv lugu ja intriig.
Praegusaja Eestis kirjutavad krimkasid ja ulmet väga tõsised kirjanikud, teatrikunsti eksivad põnevikud endiselt juhusena. Kui NO99 oma lõputusse rise and fall’i kinni jäi, mõtlesin, et nad võiksid vormiliste lahenduste meistritena lavale tuua ju ühe verdtarretava mitmedimensioonilise popi põnevusloo. Tuleks publikut ja kassat, teatri vaim saaks hingetõmbeaega ning vahest veaks sajani välja. Nojah.
:format(webp)/nginx/o/2015/09/09/4469527t1h1907.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/03/17/11873014t1h8b32.jpg)