Veretöö vanalinna serval

  • Põnevusteatrina esitletav kooslus ei valmistanud pettumust.
  • Rahel Ollisaares on Kellerteater leidnud talendi, kes paneb mängu kogu arsenali.
  • E. A. Poe 19. sajandi loos leidub sõnumeid meiegi kaasaega.

Lavastuse «Mõrvad Rue Morgue’il» teatrikeel on läbi imbunud müstikast, romantikast ja maagilisest realismist.

FOTO: Teet Malsroos

Nõukogude peavoolu kultuurikäsitlus alavääristas põnevusžanrit, pidades seda märgiks läänemaailma vältimatust dekadentsist. Krimikirjandus suruti üldjuhul äärealale, sama saatus tabas põnevustükke teatris, mis jäid suuresti asjaarmastajate pärusmaaks.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Võibolla sellepärast ongi mul lapsepõlve Saaremaa Rahvateatrist erksad ja positiivsed mälestused. Olgu Viktor Novatski ja Juri Fridmani «Vana veski viirastused» või Albert Uustulndi «Neptuni pärijad» – neis oli omamoodi meeldejääv lugu ja intriig.

Praegusaja Eestis kirjutavad krimkasid ja ulmet väga tõsised kirjanikud, teatrikunsti eksivad põnevikud endiselt juhusena. Kui NO99 oma lõputusse rise and fall’i kinni jäi, mõtlesin, et nad võiksid vormiliste lahenduste meistritena lavale tuua ju ühe verdtarretava mitmedimensioonilise popi põnevusloo. Tuleks publikut ja kassat, teatri vaim saaks hingetõmbeaega ning vahest veaks sajani välja. Nojah.

Tagasi üles