/nginx/o/2022/04/13/14482607t1h6559.png)
:format(webp)/nginx/o/2013/08/10/1960138t1he84c.jpg)
Tallinnas esineb 25. aprillil tantsutrupp Béjart Ballet Lausanne, kelle etenduse muusika autorid on Nick Cave ja Warren Ellis.
Tallinnas saab näha Nick Cave’i muusikaga balletti
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Õhtu esimene osa on ballett, mille lõi Gil Roman kümme aastat pärast Béjart’i surma. Muusika autorid on Nick Cave ja Warren Ellis. Kogu tegevus kujutab endast variatsiooni armastuse ja sisemise tantsu vajaduse teemal, mis on väljendatud kaasatõmbava koreograafiaga, peoga, mis on täis värve ja rõõmu.
Teine osa koosneb lavastusest «Béjart austab Maurice’i». Roman ühendas osad pidulikku ettekandesse, et ülistada Béjart’i inimlikkust. Balletti esitatakse Beethoveni, Straussi, Rossini ja teiste tuntud autorite muusika saatel.
Maurice Béjart (1927-2007) muutis arusaama traditsioonilisest balletikunstist. Tema eesmärk oli balleti transformeerimine. Béjart oli esimene koreograaf, kes kasutas balletinäidendite jaoks suuri spordiareene ja ka see etendus toimub Tondiraba jäähallis.
Seoses Bejart’i etendusega «Ballet for Life» 2002. aastal Eestis viibinud Azari Plissetski - Maia Plissetskaja vend – ütles siis Eesti Ekspressile, et Bejart saab impulsi uue balleti loomiseks «kosmosest», kuskilt kõrgemast sfäärist.
Plissetski lavastas 1980. aastate alguses Estonias Bejart’i balleti «Bhakti». Bejart’iga kohtus ta esmakordselt 1968. aastal, kui meister palus oma tantsijatele tundi anda.
«Ta on väga põnev isiksus. Temast lühidalt on raske rääkida. Bejart on sama eklektiline nagu tema loomingki. Ta valdab palju keeli, tal on suured teadmised filosoofiast ja idamaistest kultuuridest ning talle meeldib lisaks lavastamisele kirjutada. Tantsumaailma teise suurkoreograafi Roland Petit’ga võrreldes on ta diametraalselt erinev. Petit on valgetes kinnastes snoob, kes armastab kõrgseltskonda, Bejart aga demokraat, kes on suhtlejana nii vahetu kui üldse võimalik. Ainus, mis talle närvidele käib, on banaalsus,» ütles Plissetski.
Bejart on alati valinud kooli ja truppi inimesi, kes pole mitte ainult füüsiliselt andekad, vaid ka isiksused. Näiteks tahtis kooli tulla üks 20-aastane hollandlane, kellel polnud mingit tantsukogemust. Temast sai trupi üks parimaid tantsijaid.