Eluterve kergemeelsus või küüniline kaabaklikkus?
Vanemuise «Madama Butterfly» arvustus

Kui mõõk tuuakse esimeses vaatuses lavale, siis tehakse sellega teise vaatuse lõpus harakiri. Hiromi Omura ja Rafal Bartminski Vanemuise «Madama Butterfly» lavastuses.

FOTO: Maris Savik

Läinud laupäeval Vanemuise väikese maja saalis Giacomo Puccini ooperi «Madama Butterfly» järjekordsel esietendusel istudes sain ühtäkki aru, et 21. sajand, mis justkui alles algas ning peaks minu ajale jalgu jäänud arvutuste ja arvestuste kohaselt olema veel päris noor, on tegelikult kestnud juba terve inimpõlve.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Ooperimajades pole inimpõlve määramise aluseks mitte niivõrd kaadri vaheldumine trupis, vaid ooperi standardrepertuaari kuuluvate teoste jõudmine uuele lavastusringile. «Madama Butterfly» on esimene ooper, mis tuli Eestis sel sajandil välja juba teist korda, sama trupi esituses ning samas saalis. Eelmine selle teose lavastus esietendus Vanemuises 2004. aasta sügisel.

Pisut vähem kui 15-aastane vahe reedab tegijate kärsitust, suutmatust loobuda võimalusest minna majanduslikus mõttes kindla peale välja. Ajastusest rääkides tekitab küsimusi ka tõsiasi, et Vanemuisel pole «Butterfly» väljatoomisel panna välja oma maja solistidest koosnevat ansamblit (kusjuures eelmisel korral oli). Või on selle pealtnäha rutaka sammu taga ülikoolilinna ooperipubliku laiade masside sõnatu surve, mis sunnib end teatri repertuaariplaani koostamisel arvesse võtma?

Ometi ei tohiks kohalikul ooperipublikul «Butterflyst» veel kuidagi puudus käes olla, sest kahe viimase Vanemuise lavastuse esietendumise vahelisel ajal on see Puccini ooper jõudnud külalistruppide esituses Eesti lavadele koguni seitsme (!!!) riigi (Venemaa, Läti, Valgevene, Ukraina, Poola, Gruusia ja Itaalia) truppide lavastuses, mis teeb keskeltläbi ühe uuslavastuse kahe hooaja kohta.

Ning seega on selle sajanditaguse – ameeriklase ja jaapanlanna kurva lõpuga armulugu kajastava – itaalia muusikadraama viimase 15 aasta jooksul Eestis lavadele jõudnud versioonide koguarv suurem kui samal perioodil suurel laval välja toodud kohalike algupäraste ooperite hulk. Miski oleks siin pildil justkui valesti...

Omal moel on 1904. aastal maailma esietenduseni jõudnud «Madama Butterfly» väga ajakohane hoiatusooper, mis räägib kultuuride erinevustest ühe multikultuurse abielu näitel, jättes publikule küsimuse: kas selle traagilise lõpuga loo põhjuseks on fataalne vastuolu romantilise truuduse ja emotsionaalse hoolimatuse vahel või on tegu pelgalt ärialase arusaamatuse ning sellele järgnenud naiselikult hüsteerilise ülereageerimisega?

2004. aastal tõi selle teose Vanemuises välja lätlastest koosnev brigaad eesotsas lavastaja Guntis Gailitisega. Laupäeval esietendunud uusversiooni autor on Robert Annus, kellele see oli ühtlasi debüüt suure klassikalise ooperi lavastamisel.

Neid kahte lavastust ühendab autori- ja ajastutruudus, küps arusaam veristliku muusikadraama spetsiifikast. «Madame Butterfly» on üks neid ooperi standardrepertuaari kuuluvaid teoseid, millele on väga keeruline ning ühtlasi vist ka mõttetu püüda lisada lavastuslike vahenditega mingit teist plaani, hakata seda lugu laval üle või koguni ümber kirjutama. Tema võlu on väljapeetud vanamoelises lihtsuses ja sentimentaalsuses. Banaalsuses, kui soovite.

Tagasi üles