Kas britid annavad Eesti kinomeestele riigilipuga mängimise andeks?

«Kapten Morten lollide laeval». Foto: Nukufilm

Alguses oli nõutu ohe: «Valed nimed», seejärel saabus pinev vaikus ja kerge hirm ning lõpuks ei suutnud väike fänn ennast vaos hoida. «See oli ikka õudne küll, aga raamat oli veel hirmsam,» tõdes mu üheksa-aastane tütar pärast filmi «Kapten Morten lollide laeval» vaatamist. Morteniga sai ta tuttavaks mullu suvel raadiokuuldemängu kuulates. Ja nii see läks, alguses oli kuuldemäng, siis raamat, nüüd film ja kui saaks, siis vaataks ta mõlemad teatrietendused ka veel ära, kui neid mängitaks. Ühesõnaga, andunud Morten Viksi seikluste fänn.

«Ma tahaksin nüüd veel näha, mis toimus enne filmi algust: mis ikkagi Morteni emaga juhtus, miks joodikutest vennad Vapsikud seda kurja naist kogu aeg aitavad, miks Mortenit kogu aeg oma tuppa saadetakse ja talle toavõtit ei anta?» tuli pikk loetelu filmi ajal tekkinud küsimustest, mis nõuavad kindlasti vastuseid ehk uut filmi.

Kui tavaliselt on lapsed segaduses, miks raamatust tuttavad tegelased ja lood ei ole filmis päris samad, siis Kaspar Jancisel on õnnestunud Morteni põhiseikluse kõrvale luua nii värvikad kõrvalliinid, et raamatu ja filmi kohati üsna suur erinevus ei tulnud lapsele enne meelde, kui selle kohta ekstra küsisin.