Nädala plaat. Millesse uskuda?

The Cinematic Orchestra ehk Jason Swinscoe (vasakul) ja Dominic Smith. Foto: B+

Londonis möödunud sajandi lõpul kogunenud nu-jazz’i pioneeri The Cinematic Orchestra eelmisest albumist on möödas tosin aastat. Ei ütleks, et oleks osanud oodata comeback’i, ja veel millist comeback’i! Olen nüüd „To Believe’i“ seltsis veetnud nädal aega. Esialgset eufooriat ei maksa alati usaldada, aga esimese kuulamiskorra järgne veendumus on süvenenud päev-päevalt. Ülivõrdeid ei maksa niisama pilduda, aga „To Believe“ on ikka üks väga võimas album.

The Cinematic Orchestra ei olnud vahepeal lagunenud. Nad lihtsalt ei plaadistanud, vaid ajasid omi asju ja andsid aeg-ajalt kontserte. Vahel oodatud, vahel pisut ootamatutes kohtades. New Yorgis tulid lavale näiteks Mahavishnu Orchestra ja John McLaughliniga.

The Cinematic Orchestra oli paarkümmend aastat tagasi üks nu-jazz’i skeene teerajajatest. Nüüd panid selle bändi loojad ning võtmefiguurid Jason Swinscoe ja Dominic Smith uue albumiga jala maha situatsioonis, kus jazz on ühel või teisel moel vastu kõlamas hiphopist ambient’ini. Kendrick Lamar ega Leon Vynehall ei saa läbi jazz’ita. Rääkimata enam-vähem stiilipuhastest jazz-artistidest nagu näiteks Kamasi Washington. Seda huvitavam on fakt, et The Cinematic Orchestra ise ei kõla enam eriti jazz’ilikult ning isegi jazztronica pole päris korrektne stiilitermin.