N, 2.02.2023

Nädala plaat. Millesse uskuda?

Margus Haav
, reporter
Nädala plaat. Millesse uskuda?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
The Cinematic Orchestra ehk Jason Swinscoe (vasakul) ja Dominic Smith.
The Cinematic Orchestra ehk Jason Swinscoe (vasakul) ja Dominic Smith. Foto: B+

Londonis möödunud sajandi lõpul kogunenud nu-jazz’i pioneeri The Cinematic Orchestra eelmisest albumist on möödas tosin aastat. Ei ütleks, et oleks osanud oodata comeback’i, ja veel millist comeback’i! Olen nüüd „To Believe’i“ seltsis veetnud nädal aega. Esialgset eufooriat ei maksa alati usaldada, aga esimese kuulamiskorra järgne veendumus on süvenenud päev-päevalt. Ülivõrdeid ei maksa niisama pilduda, aga „To Believe“ on ikka üks väga võimas album.

The Cinematic Orchestra ei olnud vahepeal lagunenud. Nad lihtsalt ei plaadistanud, vaid ajasid omi asju ja andsid aeg-ajalt kontserte. Vahel oodatud, vahel pisut ootamatutes kohtades. New Yorgis tulid lavale näiteks Mahavishnu Orchestra ja John McLaughliniga.

The Cinematic Orchestra oli paarkümmend aastat tagasi üks nu-jazz’i skeene teerajajatest. Nüüd panid selle bändi loojad ning võtmefiguurid Jason Swinscoe ja Dominic Smith uue albumiga jala maha situatsioonis, kus jazz on ühel või teisel moel vastu kõlamas hiphopist ambient’ini. Kendrick Lamar ega Leon Vynehall ei saa läbi jazz’ita. Rääkimata enam-vähem stiilipuhastest jazz-artistidest nagu näiteks Kamasi Washington. Seda huvitavam on fakt, et The Cinematic Orchestra ise ei kõla enam eriti jazz’ilikult ning isegi jazztronica pole päris korrektne stiilitermin.

Elektroonilise tekstuuriga album kätkeb endas elemente neoklassikast üsna popiliku soulini, sisaldab kõigest seitse pala ja vältab 53 minutit. The Cinematic Orchestra astub oma neljandal stuudioalbumil vastu 2019. aasta ühele põletavamale eksistentsiaalsele küsimusele – millesse uskuda? Selgrootud poliitikud, tragikoomiline võimuiha ja põhimõtete deformeerumine on globaalsed probleemid. Millessegi nagu peaks uskuma, aga millesse? Kelles saab kindel olla? Milles saab kindel olla?

Trump, Brexit, hirm, lootus. Kunst, pinge, usk. Need on mõned märksõnad, mis käivad selle albumiga kaasas. Moses Sumney, Roots Manuva, Heidi Vogel, Grey Reverend, Dorian Concept ja Tawiah on mõned nimed, kes „To Believe’i“ külaliste nimekirjast läbi käivad. Mõned vanad sõbrad, mõned uued. Vana semu Roots Manuva näiteks laulis pala „A Caged Bird/Imitations Of Life“ sisse mitte mingis ekstraordinaarses stuudios, vaid hotellitoas.

The Cinematic Orchestra ei ole enam orkester, aga kõlab tänases tõejärgses algorütmimaailmas paremini kui kunagi varem. Et siis millesse ikkagi uskuda? Muusikasse muidugi.

Kuula:

The Cinematic Orchestra plaat „To Believe“
The Cinematic Orchestra plaat „To Believe“ Foto: Plaat

The Cinematic Orchestra
„To Believe“
Ninja Tunes, 2019
5 punkti 

Märksõnad
Tagasi üles