Popmuusika, mis võiks meeldida Varro Vooglaiule

Kylie Minogue ja Jason Donovan 1988. aastal. 

FOTO: PA/PA Wire/PA Images

Kui vaadata briti singlitabelit 30 aastat tagasi, võime olla tunnistajaks, et esiviisikus on kolm Edela-Londoni produtsentide trio Stock, Aitken and Waterman kirjutatud ja produtseeritud lugu: Jason Donovani „Too Many Broken Hearts“, Bananarama „Help“ ja Donna Summeri „This Time I Know It’s Real“.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Arvestades SAWi mõjukust briti 80ndate teise poole popmuusikas, ei pruugi selline jõudemonstratsioon olla neil sugugi ainukordne. Kokku produtseerisid nad vähem kui 10-aastase tegevusaja jooksul 13 briti ja kaks USA nr 1 hitti. Top 40 hitte tuli nende tehasest (nad ise nimetasid ennast tehaseks, nende kogumikud kandsid nime The Hit Factory) umbes saja ringis. Nad kujundasid tugevalt esteetilist fooni, millest me tänapäeval kõige üldisemalt võime rääkida kui 80ndate muusikast. Edu ja ülevoolav positiivsus oleksid vast märksõnad, mis muusikalises mõttes SAWiga esimesena seostuksid, ja muidugi see ühetaoline masinlik biidiskeem.

Trio alustas tegevust 1984. aastal. Pete Waterman oli vana muusikatööstuse hunt ja DJ, kes oli just loonud oma plaadifirma PWL. Ta tundis, et popmuusikast on midagi nagu puudu. Elu viis ta kokku muusikute Mike Stocki ja Matt Aitkeniga, kelle tähtsaimad otsad olid seni toimunud kabareeskeenel. DJna oli Waterman juba 70ndatel jõudnud arusaamisele, et rahvas tahaks kiirema biidisagedusega muusikat, kui seda parasjagu võtta on. 80ndate alguse (gay) underground’is möllas uus kõrgtehnoloogiline ja hüperenergiline „keerlen-pöörlen-ringiratast“ diskomutant, mida nimetati Hi-NRG ja see oli täpselt, millest Waterman oli unistanud.

Tagasi üles