Filmiarvustus «Meie»: võluv perekond rätsepakääridega

Lupita Nyong’o hirmutab iseennast. Foto: tootja

Film «Meie» («Us») oli kohe algusest peale õudne: Michael Jacksoni T-särk ja perepuhkus varateismelistega. Edasi läks ainult jubedamaks.

Ma pole nõrganärviline ja julgen tunnistada, et umbes kolmandiku filmist vaatasin läbi sõrmede. Sõna otseses mõttes. Oli nagu tugevam olla. Kiidan filmitegijaid selle eest, et kui golfikepp pea purustas või suured rätsepakäärid pehmesse ihusse tungisid, siis seda otse ei näidatud. Lõpuks on see kino, mitte anatoomiatund.

Kui öelda filmisõbrale, et film on «Kao ära» autoritelt, tormab ta padinal kinno. Siiski, need on kunstnikud, mitte käsitöölised, ja «Kao ära» tüünest painajalikkusest pole siin varjugi. Varju? Jah, varju.

Film räägib sellest, kuidas ülimalt kena afroameeriklastest keskklassi perekond sõidab suvitama pereema lapsepõlvekodusse. Lihtsalt see on veidi veider, et pereema ei taha hästi minna. Ja siis tulebki välja, et luupainaja minevikust hakkab jälle peale käima.

Filmi kõige tähelepanuväärsema rolli teeb Lupita Nyong’o. See on naine, kes on igal Oscari galal kümne esikaunitari seas alates 2014. aastast, kui ta kandis helesinist Versace kleiti kuldse peavõruga ja võitis kuldmehikese rolli eest filmis «12 aastat orjana». Ent ta pole mitte ainult imevõluv, vaid ka andekas näitleja, kes teeb siingi köitva kaksikrollisoorituse, nii et vaataja hakkab pereisast kiiremini taipama, et proua ei aja päris ausaid asju. Et midagi on veel.