Vikerkaar loeb. Kuiv tiksuv heli värvikas mahlas

David Mitchell Foto: Corbis/Scanpix

Arvata võib, et kõik, kes kasvõi üht David Mitchelli raamatut lugenud – ja siinvaadeldavaga kokku on neid eesti keeles nüüd juba kolm: „Pilveatlas“ ja „Varikirjas“ Aet Variku tõlkes ning nüüd „Luukellad“ Krista Kaera tõlkes – on hästi tuttavad tema hoogsa, värvikaist võrdlustest kubiseva ja kergelt ning sujuvalt lugejat kaasa haarava stiiliga ning tõenäoliselt armastavad seda. Mitchelli juurde võib märkamatult kinni jääda, enne raamatu avamist on tark kanda hoolt, et ees ootaks mitu vaba tundi. Mitchell on suurepärane jutuvestja.

Aga stiil ei ole ainus, mis Mitchelli raamatuid ühendab. Ka kolme tõlgitud romaani vormil on ühisjooni. Kõik on kirjutatud mitme – „Pilveatlas“ kuue, „Varikirjas“ üheksa ja „Luukellad“ taas kuue – eri osana, mis kõik on esitatud ühe keskse tegelase minajutustuse vormis. (Välja arvatud romaani „Varikirjas“ eelviimane osa „Öine rong“, mis aga koosneb läbivalt otsekõnest, öise raadiojaama sissehelistamissaate n-ö üleskirjutusest, seega mitmest mina-kõnest.)

Kõigis neis romaanides viiakse lugeja eri osades eri maailmanurkadesse – „Luukellad“ algab 1984. aastal emaga tülli läinud teismelise Holly Sykesi seiklustega Londoni äärelinnas ja lähistel, kandub 1991. aastal toimuvas teises osas auahne tudengi ja elumehe Hugo Lambi käekäiku jälgides Cambridge’i ja Šveitsi, sealt edasi 2004. aastal Holly mehe ja sõjakorrespondendi Ed Brubecki kannul Iraaki, teeb 2015 kirjanik Crispin Hershey festivale pidi tuuritamist jälgides maailmale vaat et tiiru peale, keskendub 2025. aastal tumedale üleloomulikkusele ja kaunis kõledale New Yorgile ning ootab lõpuks, 2043. aastal, taas koos Hollyga maailmalõppu Lääne-Iirimaal. Muidugi on eri osade paigutamine eri ajastuisse samuti üks joon, mis omane teistelegi Mit­chelli raamatutele.

Raamatu keskne tegelane on seega Holly Sykes, kellega nii või teisiti ristuvad teiste tegelaste rajad. Hoolikas Mitchelli lugeja kohtab tegelaste seas nimesid, mis tuttavad autori teistestki romaanidest. Siinkirjutaja väga hoolikas pole vist olnud, täheldasin tähtsaimana füüsik Mo Muntervaryt, kes „Luukellades“ on koos Hollyga keskkonna- ja poliitiliste kriiside eest varjul Lääne-Iirimaal, kelle lugu aga põhjalikumalt selgub romaanist „Varikirjas“.

„Luukellades“ tõuseb tähtsamale kohale (mille konkreetsest laadist allpool) Elijah d’Arnocq, keda põgusalt on mainitud „Pilveatlases“, möödaminnes mainitakse aga „Pilveatlase“ üht keskset tegelast, ajakirjanik Luisa Reyd. Timothy Cavendish figureerib nii „Pilveatlases“ kui ka „Varikirjas“, ent kui ma just väga tähelepanematu ei olnud, siis mitte „Luukellades“. Üks „Luukellade“ peategelasi doktor Marinus on esinenud veel (eesti keelde tõlkimata) romaanis „Jakob de Zoeti tuhat sügist“. Kath­ryn Schulz on kuuldavasti lugenud kokku 23 tegelast, kes esinevad enam kui ühes Mit­chelli romaanis (vt James Wood, Soul Cycle. The New Yorker, 01.09.2014).

Samuti esineb romaanides kattuvaid teemasid. Läbiva ideena kohtame hingerändu, ükskõik kuidas seda parajasti nimetada – siirdumine („Varikirjas“), ingressimine/egressimine („Luukellad“), hinge tagasijuhtimine („Pilveatlas“). Lood keerduvad läbi pikkade ajaperioodide, kus üheks tegevuspaigaks on alati düstoopia. Kusagil realistlike tegelaste ja lugude varjul ja taustas toimub võitlus hea ja kurja vahel, mis üldiselt vihjeliseks jäetuna tõuseb esile ja saab seletuse ühes romaaniosas. Kusagil on Mit­chell ise maininud, et kirjutab nn überromaani – st tema eri raamatutest peaks kokku põimuma suur terviklik tekstiuniversum. See on auahne kava ja nõuab enne päris ilmseks muutumist arvatavasti veel raamatuid – ning lugejalt täielikuks hindamiseks nende kõigi lugemist. (Kas pole sedaviisi viimati tegu müügitrikiga?)

„Luukellades“ omandab hea ja kurja võitlus konkreetsema ja otsesema ilme kui varasemates romaanides, jäädes talle eraldatud osani siiski samamoodi vihjeliseks. Kohe esimeses osas saame teada, et nooruke Hol­ly­ Sykes on lapsepõlves kuulnud peas hääli, mida ta nimetas raadiorahvaks. Tema voodiserval on istunud astraalne „sõber“. Sellest kõigest aga „ravis“ ta terveks keegi hiina juurtega doktor Marinus.

Kummalisi nägemusi ja kokkusattumusi tuleb järgmisteski osades, kuni 2025. aastal toimuvas osas „Horoloogi labürint“ seda tausta meile valgustatakse. Mitchelli maailmas, saame teada, esineb kaht liiki Ajatuid – horoloogid ehk asujad, kes on saanud hingerännu ande sünnipäraselt ning suudavad seda teostada vägivallatult ja sujuvalt, ning anahoreedid ehk lihasööjad, kes peavad surma ja vananemise edasilükkamiseks regulaarselt tarbima laste verd. Ehk „dekanteerima nende hinge“.

Head horoloogid (sh Marinus) võitlevad halbade anahoreetide vastu (kelle hulka kuulub eespool nimetatud d’Arnocq); võitluse tegevuspaigaks on lisaks argisele maailmale terve müstiline taustmaailm, kus figureerivad niisugused kohad ja olendid nagu Videviku kabel, Varjude tee, Pime Katar jne. Kui horoloogidel õnnestub Holly Sykesi kaasabil taas leida oma vanim ja võimsaim kaaslane, asutakse anahoreetide vastu Teisele missioonile, mis lootuste kohaselt peaks nende salaseltsile ja tugeva väega Pimeda Katari ikoonile/kabelile/hingele lõplikult otsa peale tegema. Kuidas psühhovägede vihane võitlus lõpeb, jäägu lugejale avastada.

Kuid sellega Mitchell ei piirdu. Tema romaanidele tavapärane üleloomulik osa on nüüd kaetud; jääb veel düstoopia. Kui „Pilveatlases“ oli see olemas koguni kahes kehastuses, tehnokraatliku ja primitivistlikuna, ning „Varikirjas“ pakub meile maailmalõpust jooksvat reportaaži, siis „Luukellades“ satume agraarsetesse oludesse 2043. aasta Lääne-Iirimaal – Mo Muntervary kodukülas, mille heade aegade kehastuse leiame „Varikirjast“ –, kus isegi üsna noored inimesed veel mäletavad aega, mil oli imelihtne osta lennukipilet ning lennata kuhu tahes, mil internet levis kõikjale ja inimesed täitsid bensiinijaamades oma autode paake nii, nagu homset päeva ei tulekski.

Eri grupeeringud löövad lahinguid toidu, kütuse, info jne pärast, ja üksi oma lapselast Loreleid ning paadipõgenikust maroko poisikest kasvatava Holly suurimaks mureks on insuliini kättesaadavus, ilma milleta on Rafiq surmale määratud. Siin tuleb jõuliselt esile Mitchelli üks keskne mure, planetaarse ja individuaalse eetika, keskkonnahoiu ja isikliku tarbimise vahekord, nagu seda on nimetanud James Wood juba eespool osundatud artiklis. Mitchelli­ vastuses sellele küsimusele ei saa kahtlust olla; küsitavaks aga jääb, kui eduka sümbioosi see moodustab horoloogide ja anahoreetide müstilise võitlusega.

Muidugi, samasugune suhe kajastub kaht liiki Ajatute võitluses, kus horolooge on nimetatud taimetoitlasteks vastandatult lihasööjatele, st lihtsaid inimesi tapvatele anahoreetidele. Siin aga varitsebki teatav piiratus. Tihti jäävad need tavainimesed – valdav osa Mitchelli romaanide tegelastest – pigem statistideks kahe tillukese rühma käes, kes eksklusiivselt valdavad kõrgemat arusaamist maailma asjadest. Nende käekäik, mida kajastab lõviosa tekstist, ei paista avaldavat lõpptulemusele erilist mõju; tähtsust omandavad nad niivõrd, kui seda nõuab Ajatute konflikti kujunemine. Kogu värvika dialoogi ja pööraste süžeekeerdude kiuste võib lugeja pärast romaani lõpetamist ja järelemõtlemist jääda vähe nõutuks, et mitte öelda: tunda end pisut pettasaanuna.

Samas lugemise käigus on väga põnev, nagu ikka. Köitvat lugu suudab Mitchell jutustada meisterlikult, ja mingis mõttes on ju hea ja kurja võitlus väga iidne ning, võiks öelda, aegumatu teema – kuni maailmalõpp kõigile teemadele ühtviisi lõppu ei tee. Kes soovib üleloomulike jõudude vägikaikavedu ega pane nii suurt rõhku inimese sisemisele kujunemisele, ei saa Mitchelli juures kindlasti ühtegi puudust leida.

Ja Krista Kaera tõlge on meisterlik, nagu ikka. Kogu hingerännu ja üleloomulike vägede kasutamisega seonduv võõrsõnaline terminoloogia on kahtlemata omal kohal asja salapära ja tähtsuse toonitajana. Ja jah – luukellad – nõnda nimetavad lihtsaid ajalikke inimesi anahoreedid-lihasööjad. Tiksume me ju kõik, olgu kui tahes värvikates oludes, paratamatult tasakesi surma poole – mis näibki olevat ainus roll, mille Mitchell meile võimaldab.

David Mitchell
„Luukellad“
Tõlkinud Krista Kaer
Varrak, 2017
702 lk

David Mitchell, „Luukellad“. Foto: Raamat