Romanes eunt domus*

Ülle Leis, „Võõrkeelse suhtluse käsiraamat”. Foto: Raamat

*Kes teab, see teab. Kes ei tea, leiab mõistatusele vastuse õige kiiresti, tippides selle vigase ladinakeelse lause mõne interneti otsingumootori otsinguaknasse.

​Elame igikestva arvamusfestivali tingimustes ja muidugi tähendab see, et me teame kõigest kõike ja oleme asjatundjad igal alal. Igaüks ju teab, kuidas panna toimima haridussüsteem, tagada eesti rahva püsimajäämine või majandada riiki, nii et raha jätkub kõigile ja jääb ülegi!

Üks valdkond, milles jagub spetsialiste vast kõige rohkem, on võõrkeelte, eriti inglise keele valdamine. Tõlge on kallis ja nõuab aega, sestap tundub sageli mõttekam ilma läbi ajada, sest eks ole ju seda va inglist tudeeritud ka ja kui veel masintõlkest abi nõutada, siis peaks ometi väga kenasti ise hakkama saama.

Ülle Leis on koostanud „Võõrkeelse suhtluse käsiraamatu”, mis aitab seda üldlevinud hoiakut pisut õõnestada ja teeb punkt punkti haaval, näitlikult, arusaadavalt ja lõbusalt selgeks, et võõrkeelses suhtluses jääb julgest pealehakkamisest sageli väheks ja põhjendamatu enesekindlus võib vahel päädida suisa ohtlike olukordadega.