Lavaluules peitub tohutu naudingupotentsiaal

Marc Kelly Smith 2018. aastal Tartus oma loomingut esitamas.

FOTO: RUUDU RAHUMARU

Möödunud aasta detsembri alguses külastas Eestit Chicagost pärit lavaluule legend Marc Kelly Smith (sünd 1949), kes pani 1986. aastal USAs aluse poetry slam’i liikumisele. Tema külaskäik on kahtlemata hea põhjus värskendada nii iseenda kui teiste huvitatud lugejate teadmisi poetry slam’i ehk eesti keeli luuleprõmmu olemusest ning ühtlasi püüda visandada Eesti luuleprõmmu ajalugu.

Minul on põhjust seda teha juba seetõttu, et olin selle lavaluulenähtuse Eestisse vahendamise alguse juures ning ehkki ma ei ole olnud vahepealsel ajal luuleprõmmuga aktiivselt seotud, on see vaieldamatult jäänud mu salaarmastuseks. Kõik algas üliõpilasena kirjutatud poetry slam’i tutvustavast artiklist, mis ilmus 2003. aasta suvel ajalehes Sirp.

Poetry slam ehk luuleprõmm

•       Esineda võib igaüks.
•       Esitada tuleb omaloomingut.
•       Esitusel ei tohi kasutada abivahendeid.
•       Esituse aeg on piiratud. Nii Tallinnas kui ka Tartus on esituse aeg esimeses voorus kolm minutit, Tartus teises voorus kaks minutit.
•       Esinejaid hindab publiku hulgast valitud žürii.

Esimesed luuleprõmmud Eestis

Juba veidi rohkem kui aasta pärast toimusidki Eestis esimesed näitlikud avalikud poetry slam’id, kui koos eesti luuletajate ja proosakirjanikega esinesid Saksamaa, Šveitsi ja Ameerika slämm-poeedid. Minu eestvedamisel ja Goethe Instituudi, Robert Boschi Fondi, Pro Helvetia, USA saatkonna, Eesti kirjanduse teabekeskuse, Eesti Kirjanike Liidu jt osaliste toel toimusid 2004. aasta novembris poetry slam’id Tartus ja Tallinnas. Tartus esineti 18. novembril Saksa Kultuuri Instituudis, kus saal oli sõna otseses mõttes rahvast pungil, ja Tallinnas 17. novembril kirjanike maja musta laega saalis.

Luuleprõmmu publik 2004. aastal Tartus Saksa Kultuuri Instituudis.

FOTO: Peeter Papstel

Eestist olid kaasatud Asko Künnap, Jürgen Rooste, Jan Kaus ja Triin Soomets. Saksamaalt olid kutsutud Jan Off, Toby Hoffmann ja Wehwalt Koslovsky ning Šveitsist Etrit Hasler. Koos sakslaste Hoffmanni ja Koslovskyga tulid kaasa ka parajasti Euroopas viibinud Ameerika lavapoeedid Milo Martin ja Ben Porter Lewis. Sakslased Koslovsky ja Hoffmann ning ameeriklased Martin ja Lewis esinesid koos prantslase An­toine Faure’iga Eestis ka 2005. aasta mais ühendusega Poesie United. Minu mäletamist mööda esinesid tollal Poesie Unitediga koos ka fs, Jürgen Rooste ja Asko Künnap.

Jürgen Rooste ja Jan Kaus Luuleprõmmul 2004. aastal Tartus Saksa Kultuuri Instituudis.

FOTO: Peeter Papstel

2004. aasta Tallinna poetry slam’i esinemine oli eesti- ja saksakeelsete autorite ühisvõistlus, Tartus oli iga autor iseenda eest väljas. Esinemistele oli eelnenud tõsine eeltöö. Toonased saksa filoloogia tudengid olid kõik saksakeelsed tekstid tõlkinud reaalustena eesti keelde ja eestikeelsed omakorda saksa keelde. Mitmepäevasel ühisel Käsmu loomemajas peetud seminaril said eesti ja saksa autorid vastastikku üksteise tekstidega töötada ja vormida need oma emakeele jaoks suupäraseks, nii et nad saaksid esitada peale enda tekstide ka tõlkeid.

Aija Sakova 2004. aastal luuleprõmmul punktitabelit pidamas.

FOTO: Fotod: Peeter Papstel

Just seetõttu esinetigi Tallinnas paaridena (Triin Soomets – Toby Hoffmann, Jan Kaus – Jan Off, Jürgen Rooste – Wehwalt Koslovsky, Asko Künnap – Etrit Hasler). Võitjaks osutus Hasleri ja Künnapi duo. Tean, et kolmteist aastat hiljem ehk 2017. aasta novembris esinesid Asko Künnap ja Etrit Hasler toonase eduka esinemise tähistamiseks ühiselt ka Šveitsis St. Gallenis, kus taaskõlasid ka 2004. aastal tõlgitud ja esitatud tekstid. Mitu luuletõlget ilmus ka ajalehes Sirp. 2004. aasta kolmkeelse (eesti-inglise-saksa) Tartu slämmi võitis toona Toby Hoffmann.

Luuleprõmm laieneb üle Eesti

Näidis-luuleprõmmudel oli oma mõju: Eestis hakkasid esmalt Tallinnas, hiljem ka Tartus ja teistes linnades toimuma oma kohalikud luuleprõmmud. Tallinnas on poetry slam’e eest vedanud Kristel Klesmann, kes jõudis enda sõnul slämmideni Jürgen Rooste kaudu. Nii võtsid Rooste ja Klesmann poetry slam’i juba 2005. aasta kevadel esimest korda kirjandusfestivali Sotsia kavva.

Asko Künnap Luuleprõmmul 2004. aastal Tartus Saksa Kultuuri Instituudis.

FOTO: Peeter Papstel

Esimesel aastal oli Tallinna slämmil kasutusel ka tarkade klubi ehk kutsutud žürii, hiljem on esinejaid hinnanud ainult publikužürii. Tartus on tarkade klubi kasutusel praeguseni. Iga kord kaasatakse sellesse mõni eesti autor, vahel ka väliskülalised.

Sotsia ja hiljem festivali HeadRead raames peetud üle-eestilisi poetry slam’e on Kristel Klesmanni andmetel eri aegadel võitnud Rolf Liiv, Jana Lepik, Irja Vaher-Tähismaa, Veiko Märka, Mikk Siemer, Jaan Malin (2009), Mart Roosaar (2010), Sten Õitspuu (2011), Jaak Känd (2012), Aleksandra Tšoba (2014), Merili Porovart (2015), Contra (2016), Jaak Känd (2017) ja viimati Tartus toimunud finaali Silver Sepp (2018).

Need andmed ei pruugi aga olla lõpuni täpsed, sest slämmi korraldamine püsib üksikute konkreetsete inimeste algatusel ja nii pole ka korralikku statistikat. Klesmanni sõnul ei pruugi ta mäletada kõiki võitjaid, sest alguses polnud tavaks alles hoida esinejate nimekirjugi. See jällegi ei näi slämmi olemusega kuigivõrd vastuolus olevat. Võitjate rubriigis on näiteks segadus ka Marko Mägiga, kes Klesmanni hinnangul on ka võitjaks osutunud, kuid autori enda sõnul on olnud igavene teine. Peale Kristel Klesmanni on Tallinnas õhtujuhtide ja korraldajatena palju panustanud nii Marko Martinson kui ka Jürgen Rooste.

Tartus on olnud luuleprõmmu ja lavaluule eestvedaja Jaan Malin ehk Luulur (tema algatusel sündis ka festival Hullunud Tartu, kus on samuti esinenud mitu lavaluule autorit välismaalt). Luulurist sai luuleprõmmude korraldaja pärast 2009. aasta kolmandat kohta Berliini rahvusvahelisel festivalil European Poetry Slam Days, kus ta võlus kuulajaid oma erilise kõlaluule ehk häälutustega. Tema toonane võiduluuletus koosnes vaid ühest sõnast – „Berlin“.

Luulur on esinejana kahtlemata haruldane ja omanäoline, mitte ainult Eestis, vaid ka Euroopa kontekstis. Nii näiteks võlus ta kuulajaid ka 2018. aasta Euroopa luuleprõmmu meistrivõistlustel Ungaris, kus tal on, nagu mitmel pool mujalgi Euroopas, oma fännid ja järgijad. Väheoluline ei ole ka asjaolu, et 2015. aasta novembris võõrustas Tartu Jaan Malini eestvedamisel Europa Poetry Slami meistrivõistlusi.

Oluline on meenutada sedagi, et 2010. aastal toimus Tallinnas Euroopa päeva raames Vabaduse väljakul Suur Prõmm ja päev hiljem Rakvere teatris näidisprõmm, millest võtsid osa eesti (Luulur, Chalice, Jaan Pehk, Aapo Ilves) ja välismaised lavaluuletajad (sakslane Tobi Kunze, prantslane Dizzylez ja Austria inglane Peter Waugh).

2017. aastal taandus Jaan Malin Tartu luuleprõmmude eestvedamisest ning andis teatepulga üle Sirel Heinloole, kes on ise Tartu luulelavadel korduvalt esinenud ja käinud koos Jaan Maliniga Eestit esindamas slämmidel mujal Euroopas. 2017. aasta sügisest veavadki Tartu luuleprõmme ehk TarSlämme Sirel Heinloo ja Toomas Leppik, kes on ühtlasi õhtute juhid ehk MCd (lühend MC tuleb väljendist master of ceremony). Heinloo ja Leppik on asutanud ka Eesti Lavaluule MTÜ, mille eesmärk on koondada eesti luuleprõmmu olemasolevaid platvorme eri linnades ning arendada ja tugevdada lavaluulet nii inimese eneseväljendusvormina kui ka nähtusena eesti kirjandusmaastikul. Tartu on tänu Sirel Heinloo ja Toomas Leppiku aktiivsele tegevusele praegu vaieldamatult üks Eesti lavaluule keskusi. Regulaarselt ehk iga kuu korraldatakse TarSlämme, TarSlämmide finaalid toimuvad mais Prima Vista raames.

Sirel Heinloo ja Toomas Leppik, kes asutasid 2017. aastal Eesti Lavaluule MTÜ, mille eesmärk on koondada eesti luuleprõmmu olemasolevaid platvorme eri linnades ning arendada ja tugevdada lavaluulet nii inimese eneseväljendusvormina kui ka nähtusena eesti kirjandusmaastikul.

FOTO: Ruudu Rahumaru

Pärnusse jõudis luuleprõmm Kirstel Klesmanni ja Jürgen Rooste kaudu, kus eri aastatel on korralduses osalenud nii Kaupo Meiel kui ka Jaak Känd. Viljandis hakkasid luuleprõmme Klesmanni sõnul korraldama Viljandi kultuuriakadeemia noored, hiljem ka raamatukogu. Pikalt toimusid üle-eestilised luuleprõmmu finaalid mai lõpus festivali Sotsia, hiljem HeadRead raames. Viimasel aastal oli finaal sügisel ja Sirel Heinloo sõnul ilmselt jääbki sinna. Viimati võitis eesti luuleprõmmu Silver Sepp, kes hullutas oma esinemisega kuulajaid ka Ungaris.

Luuleprõmmu publik 2018. aastal Tartus.

FOTO: Ruudu Rahumaru

Suuresti tänu Jaan Malini populariseerivale tegevusele on luuleprõmm jõudnud ka koolidesse. Tema taganttõukel toimuvad tänavu Eesti koolinoorte luuleprõmmu meistrivõistlused juba kolmandat korda. Samuti on mitu raamatukogu üle Eesti võtnud luuleprõmmude korraldamise enda kanda. Jaan Malin on luuleprõmmu olemust tutvustanud ka raamatukoguhoidjate ajakirjas Raamatukogu (juuni 2017).

Esitusluule ehk kuidas hullutada publikut

2003. aastal olen püüdnud defineerida poetry slam’i kui kirjandusüritust, millel on võistluslik iseloom ning kus esinejaid hindab publiku hulgast valitud žürii. Täna kirjeldaksin poetry slam’i kui minu hinnangul tõeliselt erilist kirjanduse esitamise, aga ka loomise viisi. See on esineja ja publiku kohtumine, teatud ühtesulamine, piiride hägustumine.

Marc Kelly Smithi sõnul pole luuleprõmmu üdi sugugi mitte võistlus, vaid lavaline esinemine. Tavapärasest luule- või kirjandusõhtutest – sest slämmi puhul ei ole tegelikult ranget reeglit, et tegemist peaks olema luulega, võib olla ka proosa – eristabki luuleprõmmu peale hindava publiku ka asjaolu, et pearõhk ei ole sugugi ainult tekstil, vaid vähemalt poole osas ka esitusel.

Eesti slämmide eripära on see, et ikka veel kohtab eesti luuleprõmmu lavadel ka n-ö kirjalikke autoreid, kes ei julge veel päris esinejad olla. Teistpidi on see küllap ka normaalne, sest ka eesti publik on tavatult kannatlik ja sõbralik. Ma ei ole veel Eestis – küll aga Saksamaal – kordagi kohanud olukorda, kus autor oleks lavalt välja vilistatud.

Nii nagu ei tule Eestis ka just sageli ette seda, et publik hakkaks esinejale kaasa elama, hõikaks vahele vms. Kuid just see on poetry slam’is lubatud ja oodatudki. Miks mitte julgeda vahele hüüda, teksti ja esinemisega kaasa minna? Sest poetry slam’i eripära peakski just seisnema selles, et piir publiku ja esineja vahel kaob või muutub võimalikult väikseks. Seda rõhutas ka Marc Kelly Smith, kui ta möödunud aasta lõpus esines Tartus. Ta ronis selleks spetsiaalset lavalt maha ja tuli publiku sekka, õhutades eestlasi üksteisele silma vaatama, üksteist puudutama, üksteisega selles õhtus koos olema.

Marc Kelly Smith 2018. aastal Tartus oma loomingut esitamas.

FOTO: Ruudu Rahumaru

2003. aastal olen rõhutanud luuleprõmmu päevakajalisust, seda, et slämm võiks ideaalis olla päevapoliitika või ühiskonna peegeldus. Aktuaalne meie aja peegeldus. Ja eks see sageli ongi. Olen tsiteerinud siis Till Müller-Klugi: “Poetry slam on eluvorm: päeval lehest mingist sündmusest lugeda, õhtul kohale minna ja kaasa slämmida – kus mujal kohtaksid sa sellist aktuaalsust? Uskumatu, mis ühel sellisel õhtul publiku, Sinu ja Sinu teksti vahel sünnib; et midagi sünnib, märkad sa hiljemalt, kui Sa juba laval seisad – tee seda!”

Luuleprõmm peaks mõjuma kui äratus, kui värske sahmakas vett näol. Ideaalis on see üleskutse muuta oma elu, otsida uusi vaatenurki. Kuid peale selle armastan ma ise lavaluulet, kuna see õpetab hindama keelt, keele jõudu ja selle mõjusust. See on tohutu nauding, mida võib saada keelest, sõnadest ja nende kõlast, teise inimese häälest, tema valitud rütmist, tempost. Kaasa võib kiskuda nii sõjakus, vulgaarsus kui ka hoopis sensuaalsus.

Kas te olete kunagi tundnud erutust kuuldud luuletusest? Kas teil on kunagi tõusnud kõik ihukarvad püsti mõne esinemise peale? Seda tasub kogeda. Ja selle poole tasub esinejana püüelda. Selles on tohutu adrenaliin ja nauding.

Luuleprõmm 2004. aastal Tartus Saksa Kultuuri Instituudis.

FOTO: Peeter Papstel

Tagasi üles