Kolm krossi ja peaaegu ooper

Kadunud poja tagasitulek. Motoäss Antoniot (Tanel Ingi, vasakul) võtab vastu isast treener Peeter Jürgens. Foto: Heigo Teder/Ugala

Ott Aardamile on südamelähedane argikarakterite asetamine pisut suuremasse ja laiemasse konteksti, lisaks on temas väga palju empaatiavõimet. «Toru. Krossides läbi elu» ongi üks väga aardamlik lugu, mis kordab sama kombinatsiooni ning võimendab seda läbi huumori- ja absurdiprisma.

Lavastuse keskmes on fiktsionaalses maapiirkonnas elav perekond, kellele mootorratas tähendab umbes sama, mida tähendas hobune mongoli sõdalase jaoks 13. sajandil. Elu keerleb tsiklite ümber ja all, tsiklis on algus ja lõpp. Tsikkel on ühekorraga prohvet ja jumalus, eesmärk ja vahend, eneseteostus ja meditatsioon, õnn ja õnnetus...