Halastuskallistused Eesti teatris
Kommentaar

2019 aasta teatripäeva uhke tseremoonia Rakvere teatrimajas, kus jagati aastaauhindu 2018 aasta loomingu eest. FOTO: Meelis Meilbaum

FOTO: Meelis Meilbaum

Pärast iga žürii otsust leidub neid, kes mõistavad laureaatide valiku hukka, sest auhinnasära ja raha – näiteks eile Rakveres välja jagatud teatripreemiate auhinnafond oli 46 000 eurot, suurimad preemiad (lavastaja, näitlejapreemiad jms) olid à 2000 eurot – võinuks kuuluda kellelegi paremale-õigemale.

2018. aasta teatripreemiate nominentide ja laureaatide, aga ka žüriiliikmete nimede nägemine tekitas minuski hämmingut. Kuigi žüriide otsuste kahtluse alla seadmine on sama, mis pärast kaklust rusikatega vehkimine, ei saa ma vaikida. Tunnistan, et žüriidel oli õigus teha täpselt selline valik, mida nad tegid, sest ma eeldan ja usun, et nad lähtusid nähtud teatritöödest, aga ka iseenda veendumustest-maitsest, et nende otsus on aus ning püüab olla erapooletu ja õiglane. Etteruttavalt möönan, et nominatsioone arvestades on laureaatide valikul tehtud minu hinnangul õige ja arusaadav otsus peaaegu kõigis kategooriates.

Nagu alguses ütlesin, ei soovi ma žürii otsuseid kahtluse alla panna. Ja mida aasta edasi, seda keerulisem on ekspertidest koosneva žürii otsust vaidlustada, sest näib, et me elame erinevates teatrireaalsustes. Kardetavasti see ongi tõsi, sest mitte ükski inimene – ka žüriiliikmed ise – ei suuda kõiki Eestis tehtavaid uuslavastusi vaadata. Neid on lihtsalt nii palju: eelmisel aastal Kinoteatri eksperimendina palgalise teatrikriitikuna tööd teinud Alissija skooriks jäi 207 (tuletagem meelde, et aastas on 365 päeva).

Nii lähtuski Jaak Alliku juhitud sõnalavastuse žürii 2018. aasta parimate sõelumisel oma otsust tehes 124 nähtud lavastusest. Aga lisaks sõnalavastustele tehakse Eestis veel muusika-, tantsu- ja balletilavastusi ning ka nn hämarate piiridega etenduskunsti projekte, mida kindlalt piiritleda on mõttetu.

Tobe on siinkohal hakata kurtma, et Eestis tehakse liiga palju teatrit – mis tegelikult on tõsi, sest praegusel ajal on rõhk sageli kvantiteedil, mitte kvaliteedil, tihti tuleb saalist lahkudes nentida, et tegijatel puudus: a) aeg tüki valmis saamiseks, b) piisav eelarve, c) läbi mõeldud idee ja kontseptsioon, d) motivatsioon endast maksimum anda –, sest kui publikut leidub, oleks kõik justkui korras. Ja publik pole kuhugi kadunud: 2017. aastal (eelmise aasta kohta puudub lõplik statistika) jäi külastuste arv 1,2 miljoni juures pidama. Meie väikest rahvahulka arvestades on see ikka uskumatult suur arv.

Aga 2018. aasta teatripreemiate juurde tagasi minnes pean tunnistama, et ei saa aru, miks Eero Epneri, Juhan Ulfsaki ja Mart Kangro «Workshop» on etenduskunsti ühisauhinna laureaat. Õigemini pole küsimus selles, et ma aru ei saa, vaid see on kõnealuse lavastuse suhtes lausa kuritegelik. Tegemist on suurepärase, eelmise aasta ühe parima, huvitavama ja ootamatuma teatritööga, mida hindasid väga kõrgelt ka peaaegu kõik eksperdid Teater. Muusika. Kino. aastakokkuvõttes. Selle lavastuse koht oleks sõnalavastuste aasta parima lavastuse nominatsioonis.

Kas «Workshop» on tugevam või nõrgem Karl Laumetsa «Kalevipojast», oleks pidanud selguma juba žürii hääletusel. Kahtlemata oli Laumetsa debüütlavastus väga tugev, arvestades, kui kõva pähkliga oli tegu, ja Vanemuises tehtud töö on põhjendatult igati esiletõstmist väärt (siinkohal ei saa märkimata jätta, et «Kalevipoja» mõjuvale õnnestumisele aitas kaasa Kristjan Suitsu leidlik ja lihtne lavakujundus, aga mingitel müstilistel põhjustel ei viinud eelmise aasta kõige tugevam ja põnevam kunstnik eile koju laureaaditiitlit, kuigi 2018. aastat on nimetatud lausa Suitsu aastaks).

Võib-olla ei sobinud «Workshop» aasta lavastajaauhinna kategooriasse seetõttu, et lavastusel puudub üks konkreetne lavastaja, neid on lausa kolm? Ja kuna aasta lavastust Eesti Teatriliidu aastapreemiatel välja ei valita, oli sõnalavastuse žüriil lihtsam sellest tööst üle ja mööda vaadata ja anda «Workshop» hinnata etenduskunstide ühisauhinna žüriile.

Heast tahtest, ideest, et klassikalise teatri austajatest žürii tähelepanu alt välja jääva, aga otsingulise ja põneva teatri hindamiseks loodud etenduskunsti ühisauhinda nimetavad teatriinimesed isekeskis invaauhinnaks. See näitab juba nii mõndagi.

Kui aga vaadata, kes valiku tegid, siis kasvab pettumus veelgi ­– žürii liikmeks on Priit Raud, Kanuti Gildi SAALi juht. Kuid «Workshop» tuli just Kanuti Gildi SAALi nime alt välja. Kui veel vaadata ülejäänud selle auhinna nominente, siis viiest neli on Kanuti produktsioonid, mis on ju tegelikult ootuspärane. Sest just see teatrimaja on mõeldud eksperimenteerimiseks, teatripiiride ähmastamiseks ja võimaluste miksimiseks.

Lisaks Priit Rauale, keda ma väga austan, üllatas mind veel ühe inimese seotus ­– üks žüriiliige ja üks nomineeritud looja olid 2018. aastal mitte lihtsalt elukaaslased, vaid sageli ka loominguline tiim. Lisaks oli seesama žüriiliige ühe nomineeritud töö produtsent.

Eesti on väike, eksperte on raske leida, kõik on kõigiga seotud, keegi pole erapooletu, žüriitöö on liig koormav – nii kõlavad tavaliselt sellistele seostele tähelepanu juhtijale öeldud vastused. Aga kas pole sageli selliste «Eesti on väike» juhtumite taga mugavus ja mõtlematus?

Minu õiglustunnet need eelpool mainitud seosed riivasid. Jah, kui tähelepanelikult vaadata, siis leiab ka teistes žüriidest kahtlaseid seoseid, millest kõik heatahtlikult mööda vaatavad, sest nii on meie kultuuris kombeks. Aga kas see peab nii olema? Eesti Teatriliit, kes paneb kokku aastaauhindade žüriid, võiks selle peale mõelda. Sest teatripreemiaid, mida kulka rahastab​, pole ju ainult teatrirahva siseasi, kus vastastiku pai tehakse. Ideaalis võiksid preemiad ju olla ka orientiiriks publikule, kes ülimalt kirjus teatrikülluses saaks paremaid valikuid teha, aga ka mõõdupuuks ja eeskujuks noortele, tulevastele tegijatele.

Täna on teadmatusest või rumalusest tekkinud olukord, kus väga selgelt jääb mulje, et omad hindavad omasid ning tulemuseks on, et niigi kahtlase mainega auhind tänavu veelgi devalveerus. Tunnen kaasa «Workshopi» tegijatele, sest nad väärisid tunnustust, aga mitte halastuskallistust.

Priit Raud on kahtlemata asjatundja, inimene, kes on Eesti teatri heaks teinud väga palju, aga Kanuti Gildi SAALi juhina ei tohiks ta lihtsalt vastu võtta ettepanekut kuuluda žüriisse. Siin pole mitte midagi isiklikku, niisamuti ei tohiks Tallinna Linnateatri või ka Eesti Draamateatri kunstiline ega ka äriline juht olla ühegi žürii liige. On ameteid, suhteid ja positsioone, mis välistavad võimaluse žüriisse kuuluda. Punkt.

EESTI TEATRI AASTAUHINDADE LAUREAADID

EESTI TEATRI AASTAAUHINDADE LAUREAADID
Auhinnaga kaasneb klaasikunstnik Ivo Lille loodud Theodori silm, mida rahastab kultuuriministeerium, või Vaike Pääsukese kujundatud auaadress. Mõlemale lisandub Eesti Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapitali rahaline preemia.


SÕNALAVASTUSED
Žürii: Jaak Allik, Tambet Kaugema, Piret Kruuspere, Toomas Lõhmuste, Annemari Parmakson, Külliki Saldre ja Liina Tepand.
Lavastaja. Karl Laumets – «Kalevipoeg» (Vanemuine).
Kunstnik. Arthur Arula – «Väikekodanlased» (Eesti Draamateater), «Tsaar Saltaan. Üleküpsenud muinasjutt» (Emajõe Suveteater) ja «Elokäük».
Meespeaosa. Andrus Vaarik – Gilbert Horn lavastuses «Noad kanade sees» (EMTA lavakunstikool) ja André lavastuses «Mineku eel» (Tallinna Linnateater).
Naispeaosa. Tatjana Kosmõnina – Olga monolavastuses «Nastja, Nastja, Nastja» (Vene Teater).
Meeskõrvalosa. Allan Noormets – Bubnov lavastuses «Põhjas» (Tallinna Linnateater).
Naiskõrvalosa. Ursula Ratasepp – Kati lavastuses «Toomas Nipernaadi» (Temufi) ja Naine lavastuses «Mineku eel» (Tallinna Linnateater).

MUUSIKAAUHIND
Žürii: Kerri Kotta, Alvar Loog, Tiina Mattisen, Mart Mikk ja Aivo Välja.
Atlan Karp –Jack Rance’i ooperis «Tütarlaps kuldsest läänest» (Estonia) ja Ermanno lühiooperis «Susanna saladus» (Opera Veto).
Rasmus Kull – Sweeney Toddi roll «Sweeney Toddis» ja Josef «Viini veres» (mõlemad Vanemuises).

ETENDUSKUNSTIDE ÜHISAUHIND
Žürii: Evelyn Raudsepp, Evelin Lagle, Kerri Kotta, Annemari Parmakson ja Priit Raud.
Mart Kangro, Juhan Ulfsak ja Eero Epner – «Workshop» (Kanuti Gildi SAAL).

BALLETIAUHIND
Žürii: Enn Suve, Tiit Härm, Jelena Karpova, Saima Kranig ja Age Oks.
Jevgeni Grib – lühiballeti «Valgus aknas» koreograaf-lavastaja (Estonia).

TANTSUAUHIND
Žürii: Leenu Nigu, Heili Einasto, Kristiina Garancis, Priit Raud ja Iiris Viirpalu.
Ruslan Stepanov – «Невесомость» (Kanuti Gildi SAAL).

MUUD AUHINNAD

Eesti Teatriliidu eriauhind. Raivo Põldmaa – teatrifestivali «Talveöö unenägu» korraldamine ja Alvis Hermanise «Päeviku» eestikeelse tõlke väljaandmine.
Lavastuste muusikalise kujunduse ja originaalmuusika auhind: Liina Sumera originaalmuusika lavastustele «Gulliveri reisid» ja «Vari» (mõlemad NUKU).
Kristallkingakese auhind: Ester Kuntu ja Liis Vares.
Ants Lauteri nimeline näitlejaauhind: Martin Mill (rollid Ugalas).
Ants Lauteri nimeline lavastajaauhind: Juhan Ulfsak (lavastajatööd Von Krahli Teateris, teatris NO99, Eesti Draamateatris ja Kanuti Gildi SAALis).
Salme Reegi nimeline auhind: Tiina Mölder ja Christin Taul, lavastus «(p)ÖÖ» (NUKU).
Rahel Olbrei nimeline auhind: Vanemuise balleti endine solist, kauaaegne pedagoog-repetiitor Rufina Noor.
Otto Hermanni nimeline auhind: Vahur Vurm, Estonia teatri klarnetimängija alates 1974. aastast, klarnetirühmа kontsertmeister üle 30 aasta.
Lavastust ettevalmistav töötaja: Vanemuise teatri kostüümiosakonna alajuht Ivika Jõesaar.
Etendust teenindav töötaja: Eesti Draamateatri jumestusosakonna juhataja Helga Aliis Saarlen.
Haldus- ja administratiivtöötaja: Ugala teatri turunduse ja avalike suhete juht Mari Nurk.
Aleksander Kurtna nimeline auhind: Toomas Kall.
Algupärase dramaturgia auhind: Laur Kaunissaare, Aare Pilv, Jarmo Reha ja Co, «Oomen», Aleksei Gastevi loomingu alusel.
Reet Neimari nimeline kriitikaauhind: Madli Pesti.
Eesti Teatri Tehniliste Töötajate Ühenduse aumärgi pälvib Külli Root.
Eesti Näitlejate Liidu auraha: Volli Käro.

Tagasi üles