VIDEO. Juhan Ulfsak kutsub inimesi valvsusele

Juhan Ulfsak esines teatripreemiate peol ootamatu poliitilise avaldusega, kus ta hoiatas Eestit Ungari saatuse eest. 

Näitleja ja lavastaja Juhan Ulfsaki tööd tunnustati kolmapäeval Rakvere Teatris Eesti teatri aastaauhindade tseremoonial kahe preemiaga. Koos Eero Epneri ja Mart Kangroga valminud lavastus «Workshop» valiti etenduskunstide ühisauhinna võitjaks, lisaks sai Ulfsak Ants Lauteri nimelise lavastajaauhinna.

Lavastajaauhinda kätte saades ei piirdunud Juhan Ulfsak kolleegide-teatrite tänamisega, vaid esines poliitilise üleskutsega, kus ta manitses saali kogunenud teatrirahvast võitlema vabaduse eest. Teadaolevalt on see iseseisvuse taastanud Eestis esimene kord, kui riiklikku tunnustust vastu võttev laureaat kasutab kõnepulti poliitilise avalduse tegemiseks.

Kõne alguses möönis Ulfsak, et mingil määral on diskuteeritud ja mingil määral ka rõõmustatud ning mingil määral probleemitsetud konservatiivsuse pöörde üle. Ta nentis, et seda pööret võib märgata ka täna Rakvere teatri saalis. «Ma arvan, et me võime seda heatahtlikult nimetada maitseasjaks,» lisas Ulfsak.

«Ka Eesti poliitika on hetkel pöördumas. Me võime seda heatahtlikult nimetada demokraatia pidupäevaks. Aga mille eest ma tahaksin hoiatada või siin teie ees öelda, on nende kahe konservatiivsuse toksiline ühisosa. See avaldub siis, kui me räägime surnud koera lohistamisest, kui me räägime purki sittumisest, kui me mõistame kirjanike üle kohut, ja see avaldub tuhandetes pisiasjades, mida meil siiamaani pole olnud vajadust tähele panna ja nende suhtes nii ettevaatlik olla,» lausus Ulfsak.

Ulfsak rääkis, et mõni aasta tagasi oli tal au ja õudus töötada Ungaris. «Ja ma olen näinud, kuidas see läheb. Ei ole ühte suurt pauku, millele võiks näpu peale panna, mille vastu ühiselt üles tõusta ja see ära hoida. See juhtub iga päev ja see juhtub vaikselt. Ja kui sa räägid nende inimestega, küsid, kuidas see nii on läinud, siis vastuseks ei tule mitte tigedad sõnad ja konstruktiivne kriitika, vaid häbi. Inimestel on häbi, et see nii läks.»

Ulfsak rõhutas, et meie veel ei tunne häbi. «Aga võibolla meie järgmisel kultuuriministril on ilus kaabu. Ja kuidas see kõik algab? See algab niimoodi, et hakatakse kiusama väiksemaid. Ja miks ma sellest siin üldse täna räägin? Sellest oleks mul võibolla palju lihtsam rääkida kuskil Kanuti Gildi kohvikus oma heade sõpradega. Aga ma räägin sellest just nimelt teie ees. Ma arvan, et alates nendest erialaliitudest, kes neid ilusaid preemiaid meile annavad, alates kõigist nendest suurte ja hästi köetud majade juhtidest, kel on ka poliitikale lähem juurdepääs: me peame hoidma väikseid ja me peame hakkama tegema seakisa, kui kellelegi liiga tehakse, ja see juhtub vaikselt, märkamatult. Ja häbi on selle pärast, et kui kellelegi tehti liiga, ei öelnud me midagi, sest meie rahad jäid alles, meie majad on ikka köetud.»

Lõpetuseks tsiteeris Ulfsak Vá​clav Havelit, kes ütles, et kui tehakse liiga üksikule, ühele inimesele, kui temalt võetakse vabadus, siis võetakse vabadus kõigilt. «Ja teine asi, mis ta ütles, on see: kunstnik, kes on võitjate poolel, on alati kahtlane. Aitäh teile!»

Ulfsaki kõne võeti saalis vastu võimsa aplausiga. Postimehele antud intervjuus põhjendas Ulfsak oma sõnavõttu sellega, et saalis istus õige auditoorium: loomenõukogu liikmed ja teatrijuhid, kes suhtlevad tihedalt poliitikutega ja kellel on võimalik midagi teha või muuta. «Ma tahtsin hoiatada. Need inimesed, kellel on võim ja jõud ning kellelt mitte kunagi raha ära ei võta – Eesti Draamateater või Estonia –, ei lubaks, isegi kui nende maitse-eelistused on teised, väiksemate rahaliselt ahistamist ja kõrvalelükkamist.»

Ulfsak on veendunud, et suured majad, ametiühingud, teatri- ja näitlejate liidud peavad olema väga-väga tundlikud. «Ja kui kelleltki, kes ei kasuta arusaadavat narratiivi või kasutab liiga palju videot või aeleb poris, hakatakse raha ära võtma sellepärast, et nad ei edenda piisavalt rahvakultuuri, siis sellel väiksemal pole mitte mingit jõudu selle vastu seista, aga suured peaksid üldstreigi välja kuulutama,» ütles Ulfsak.

Küsimusele, kas see, et «Workshop» ei pälvinud sõnalavastusžürii tähelepanu, võib ka näidata väiksemate tegijate kõrvalejätmist, vastas Ulfsak, et tegemist on marginaliseerimisega. «See näitab, et on olemas mingi riigikunst, mingi peavool. Aga kuna vabama ja väiksema skeene on nii suur, siis seda ei saa kõrvale jätta, aga see marginaliseeritakse, nii näidatakse, et need on need, kes videot kasutavad ja purki situvad, tõelist kunsti aga tehakse kusagil mujal. Me oleme võinud siiamaani seda mängu mängida, aga kui tuleb talv, siis tundub, et peame jalad kõhu alt välja võtma ja kõik koos midagi ette võtma.»