Andrus Vaarik: tuleb investeerida haridusse

Gilbert Horni roll lavastuses «Noad kanade sees» (EMTA lavakunstikool) ja André lavastuses «Mineku eel» (Tallinna Linnateater) tõid Andrus Vaarikule Eesti Teatriliidu meespeaosatäitja auhinna.

Vaarik tunnistas, et ta pole resultaadi – kuigi žürii hinnang ja laureaadi tiitel on tore resultaat –, vaid protsessi usku. Ja kui kaks-kolm kuud kestnud prooviperioodi järel pole tulemus kõige parem, siis on see sõpradega-kolleegidega veedetud aeg tema jaoks vääruslik. «Kui ei tulnud välja, no mis siis, sest prooviperiood on inimese elus pikk aeg ja kui see on olnud tore, siis kaalub see üles keskpärase resultaadi.»

Andrus Vaarik ütles, et tal on elus palju, kohutavalt palju õnne ja ta poleks iial arvanud, et tema elu kujuneb nii huvitavaks, vaimselt väljakutsuvaks. «Ja et ma olen osa eesti kultuurist. Oma lähteandmetelt olen tüüpiline EKRE valija – talupoegade poeg, pärit kodust, kus kultuur oli hirmuäratav –, aga ma olen jõudnud praegu siia. See on teekond. Ma tahaks soovida Eesti rahvale, et õnn ei oleks õnneasi,» ütles Vaarik.

Aga kuidas seda teha? «Tuleb jagada rikkust, mida oleme 30 aastaga kogunud, natuke õiglasemalt. Tuleb investeerida haridusse, haridusse, haridusse. Sest haridus õpetab nägema kaife, mis on meie ümber – looduses, kinos, teatris. Maailm on nii riiakas! Inimesed viia sinna juurde ja avada neis nende anded ja talendid, sest talent on meis igaühes olemas. Nii saame aru, mis on elus tähtis.»

Lavastuses «Mineku eel» mängib Vaarik vana meest, kes kaotab kontakti maailmaga, kelle mälu tuhmub. Küsimusele, kuidas säilitada elurõõmu ka aastate lisandudes, vastab laureaat: «Mida vanemaks saad, seda suuremaks läheb rõõm, et sa noorelt ei surnud. Vananemisel pole ju muud alternatiivi kui noorelt surra ja kui valik on nii lihtne, siis kumma te valite? Elu on igal juhul plussmärgiga. Ma kavatsen väga vanaks ja viletaks jääda, ma olen s* iseloomuga, lasen alla ka, olen kasvõi ratastoolis, aga ma ei anna ühtegi sekundit võimalusest, mis mulle on antud.»

Lavale lubab Vaarik jääda nii kauaks, kui jalad kannavad ja tekst pähe jääb.

.»