Raske kõnelda, raske vaikida (2)

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Rea Lest ja Reimo Sagor Martti Helde filmis «Skandinaavia vaikus».
Rea Lest ja Reimo Sagor Martti Helde filmis «Skandinaavia vaikus». Foto: Kaader filmist

Martti Helde on näidanud end nii debüütmängufilmiga «Risttuules» kui ka Von Krahli ja Tallinna Linnateatri koostöös valminud näidendiga «Vanamees ja meri» visuaalse loojutustajana. Põhjalikult läbimõeldud pildikeelega lummab ka tema värskeim töö, mustvalge ning vaid kahele näitlejale toetuv triptühhon «Skandinaavia vaikus».

Ehkki lugu ja tegevustikku pealtnäha napib – filmi kestusekski on vaid tagasihoidlikud 75 minutit, seega alla poole «Tõe ja õiguse» –, pole sisu sugugi liiga lihtne kokku võtta. Mees (Reimo Sagor) kõnnib talvisel metsaveerel, kuniks mööduv auto ta peale võtab. Kohe selgub, et mees ja roolis istuv naine (Rea Lest) jagavad ühist minevikku, kuid kes nad täpselt on, mis juhtus ning kuhu nad sõidavad, avaneb aegamisi, nappide lausekatkete ja krüptilisevõitu viidete kaudu.

Otsekoheselt valitud pealkiri reedab iseenesest eos nii filmi vormilisi kui sisulisi motiive. Põhjamaisust annab edasi pidevalt kaadrit täitev lumikate metsadel ja maastikel, mida sageli drooni küljes läbi õhu libisev kaamera vaatajatel imetleda lubab. Kuigi päris žanripuhta põnevikuni Helde pinget ei kruvi, oleks seda kõike kerge ette kujutada ühena paljudest viimase kümnendi jooksul meeletu populaarsuse saavutanud nn skandinaavia noir’idest. Samal ajal annab mustvalge pildikeel tegevustikule teatava ajatu tunnetuse, vältides nii ajas kui ruumis selget spetsiifikat.

Tagasi üles