Film, mis painutas reaalsust
«The Matrix» – 20

Filosoofiline ulmepõnevik «The Matrix» sai tänavu 20.

FOTO: Kaader filmist

Rohelised sümbolid. Tähed, mis ei kuulu tervenisti ühtegi tähestikku. Närviline muusika. Numbrid; arusaamatu kood. Särisev roheline tühjus, mille sees saab liikuda korraga eikuhugi ning kõikjale…

Kamp politseinikke murrab mahajäetud laohoone uksest sisse. Noor lühikeste juustega naine istub üksinda arvuti taga; väidetavalt on ta väga ohtlik. Korravalvurid asuvad teda arreteerima. Äkitselt pöörab ta ümber, murrab võmmi küünarvarre täisnurga alt (mis kaunis, ebaloomulik positsioon!) katki, lööb talle veel igaks juhuks näkku ning hüppab seejärel graatsiliselt õhku, kogu keha ründevalmis.

Korraga kõik tardub; otsekui fotol. Naise ja politseinike võitlus seiskub, kuid stseen ei peatu. Muusika mängib edasi ning kaamera muudab ruumis kiiresti oma positsiooni, et anda vaatajale toimuvast parem ülevaade. Võiks lausa öelda, et liikumatud kehad toovad stseeni dünaamilisuse paremini esile. Kuidas see võimalik on? Keset võitlusstseeni toimiksid justkui mitu ajalist režiimi üheaegelt – aeg seisab ja samas ei seisa ka. Kinovaataja viibiks korraks otsekui ruumistatud ajas eneses – efekt, mis on võimalik ainult kinokunstis ja mille võimalikkusest said paljud filmivaatajad alles tol hetkel teada.

Ühesõnaga, selle hüppega tehti filmiajalugu. Eespool kirjeldatud kaklusega hakkas peale 1999. aasta ulmefilm «The Matrix» ning sealt edasi läks see ainult paremaks. Tegu on kinematograafilise suurteosega – järgnesid neli Oscarit ning tohutu publikumenu. Siin on tähtis mõista ka ajaloolist konteksti: mis praegu mõjub lihtsalt võimsalt, oli toona kui müstiline kogemus. Ühtlasi on tegu ühe vististi enim akadeemiliselt uuritud filmiga. «Matrix» oli muu hulgas ühtlasi ka esimene linateos, mis tõi Hollywoodi märulitesse laiaulatuslikult sisse Hongkongi kung fu filmide koreograafia ja esteetika, muutes sedasi põhjalikult ka kõigi tulevaste Hollywoodi acton-filmide esteetikat ning visuaalset keelt.

Näitlejate kung fu siin filmis on oma ehtsuses niivõrd ilus, et mõjub peaaegu ebareaalselt.

FOTO: Kaader Filmist

«Matrixit» ja selle ikoonilisemaid stseene sai juba järgmistel aastatel teistes filmides lõputult matkitud, tsiteeritud ning parodeeritud. Nüüdseks on see lahutamatu osa popkultuurist; see on teatavat Zeitgeist’i tabanud film, mis on ometi siin, et jääda. Ent kui veel kümmekond aastat tagasi oli enesestmõistetav, et kõik teadsid seda läbi ja lõhki, siis vahepeal on kasvanud peale uus põlvkond, kes ei pruugi filmi veel näinud olla. 31 märtsil möödub «Matrixi» kinolevisse jõudmisest 20 aastat.

Lisaks jalustrabavale teostusele ning üleüldisele tehnilisele uuenduslikkusele hämmastas «Matrix» vaatajaid ka sellega, et lahkas oma süžees väga otse klassikalisi filosoofilisi probleeme. Ilus märul (graatsilised tulevahetused ning virtuoossed võitlusstseenid) vaheldub regulaarselt tõsiste filosoofilise diskussiooniga, kusjuures seda on suudetud teha nii, et üks alati toetab teist. Siin on ühendatud popi võtmes budistlik filosoofia, kübergooti esteetika ning klassikaline eneseotsingu lugu.

Filmi süžee on seega tegelikult võrdlemisi lihtne, kuigi seda lugu jutustatakse niimoodi, et esialgu on kõigist selle maailma reeglitest ja piirangutest raske aru saada. Aga eks teatav segadus käibki asja juurde. Programmeerija Thomas J. Anderson (Keanu Reeves), 90ndate veebi­avarustes tuntud ka kui kurikuulus häkker Neo, otsib taga salapärast kuju nimega Morpheus (Laurence Fishburne), kuna teda vaevab miski, mida filmis nimetatakse vaid «Matrixiks». Ühel päeval kohtab Anderson ootamatutes tingimustes naist, kes nimetab end Trinityks (Carrie-Anne Moss). Mõistagi on tegemist sellesama ohtliku femme fatale’iga kes filmi avastseenis nii elegantselt võmme peksis. Too teatab, et Morpheuse otsimine on küll ohtlik, ent kui ta Matrixi kohta tõde teada tahab saada, võib ta meest aidata. Läheb aga nii, et järgmisel päeval võetakse segadusse sattunud programmeerija kinni.

Ilmneb, et ka teised otsivad salapärast Morpheust – eriti sihikindlalt teeb seda keegi, kes nimetab ennast agent Smithiks (Hugo Weaving). Toosama Smith paneb ette, et kui programmeerija temaga Morpheuse tabamise nimel koostööd teeb, antakse talle kõik küberkuriteod andeks. Ent nüüdseks on vaatajale selge, et midagi on Smithi ja tema kolleegide juures üleloomulikku.

Agent Smith (Hugo Weaving, keskel) ning tema kahtlased kolleegid.

FOTO: Kaader Filmist

Läheb nii, et Anderson/Neo pääseb agentide küüsist ning kohtubki viimaks Morpheusega, kes on segu võitlevast küberaktivistist, filosoofilisest zen-meistrist ja terroristist. Pärast pikka ja üksjagu ogarat ekspositsiooni, mille käigus peab peategelane valima muu hulgas ka kuulsa sinise ja punase tableti vahel, selgub viimaks tõde: käes on kole tulevik. Neo (ning tegelikult ka kogu inimkond) on terve oma senise elu elanud masinate loodud tehismaailmas, mida nimetatakse Matrixiks. Morpheus, Trinity ja teised häkkerid on aidanud ta sealt välja, kuna Morp­heus usub, et Neo on inimkonna päästja. Nüüd tuleb hakata masinatega võitlema – viimaseid esindavad eeskätt agent Smith ja teised. Kuna meie «argimaailm» ongi filmis arvutisimulatsioon, suudavadki tegelased füüsikaseadusi eirata.

Morpheus (Laurence Fishburne) annab Neole (Keanu Reeves) valida sinise ja punase tableti vahel.

FOTO: Kaader Filmist

Mis on tegelikkus – uni või ärkvelolek? Mis vahe on õigupoolest tõelisel ja võltsil? Mis erinevus on teadmise ning pelga arvamise vahel? Ja millel see eristus põhineb? «Matrixi» keskne vastandus on vana hea tõelisuse ja näivuse konflikt – seesama tehismaailm või «meelte vangla», millest Morpheus inimesi välja tahab aidata, on ju sisuliselt Platoni koopamüüdi metafoor. Põhimõtteliselt võiks seda nimetada ka Maya looriks, millest on juttu india filosoofias ja budismis. Huvitavaks muutub siin aga filmi sisu ja vormi omavaheline suhe. Ühelt poolt võiks ju arvata, et filmis on selge vastuolu sees: kui «Matrixi» sisu räägib sellest, kuidas inimese meelt võltsmaailma orjusest vabastada, siis selle vormiline külg (ühes kõigi oma vapustavate eriefektidega) näib küll olevat selgelt illusioonide poolel.

Teine võimalus oleks aga vaadelda filmi eriefekte «Matrixi» tunnetusteoreetilise programmi esteetilise jätkuna. Mitte lihtsalt kui vastandust, vaid selle vastanduse kaudu tekkiva olukorra osavat ärakasutamist oma sõnumi edastamisel. Kui eri registrite omavahelist sünteesi. «Matrixis» otsesõnu esitatud ontoloogilised probleemid ühilduvad hästi filmi kui sellise tehnoloogilise olemuse kahtluse alla seadmisega, mis tekib, kui käibele lähevad väga uuenduslikud eriefektid. Ühelt poolt on film kui selline alati mingil määral neid sisaldanud, kuid samas võib ka tõdeda, et iga tõsisem tehnoloogiline uuendus tekitab alati vanas meedias mingi kriisi. Filmide reaalsus ise kui omamoodi eriefekt: teatud mõttes on ju igasugune kunst (aga filmikunst kohe kindlasti) algusest peale illusioon.

Inimkond ei ole masinatele enam meeltmööda.

FOTO: Kaader Filmist

«Matrixi» tegelased räägivad pidevalt tõest, näivusest ning tegelikkuse piiridest. Samal ajal panevad ka filmitegijad ise neid piire alatasa proovile. Näitlejate kung fu siin filmis on oma ehtsuses niivõrd ilus, et mõjub peaaegu ebareaalselt. (Selle omandamiseks treeniti enne võtete algust intensiivselt kuus kuud legendaarse Hongkongi võitluskoreograafi Yuen Woo-pingiga.) On näha, et näitlejad tõepoolest löövad üksteist – nende kehadel on piirid – ning nad teevad seda hämmastava kiiruse, oskuse ja leidlikkusega. Igasugune digitaalne efektimaagia vaid rõhutab, toonitab selle liikumise filigraansust, ent ei püüa hetkekski seda päriselt asendada. «Matrixi» koreograafia ja kineetika on korraga justkui reaalsuse aboluutse täiuseni viimine ning ühtlasi ka selle digitaalne painutamine, ületamine. Jääb vaid unistada sellisest eesti filmist, kus kodumaised näitlejad üksteist sama kaunilt peksavad…

Vaadates «Matrixit» praegu, 20 aastat hiljem, hakkab ootamatult silma see, et teatud mõttes oleme filmis kujutatud «päris» maailma düstoopiale palju lähemale jõudnud – seda nii ajalises kui ka sisulises plaanis. «Matrixi» simuleeritud 90ndate maailm mõjub nüüdseks natuke kaugena. Meie praegune maailm näib teatud nurga alt vaadatuna palju nukram ja melanhoolsem kui 90ndate oma, kus sai veel fantaseerida mingisugusest vahetust süsteemist väljumisest. Praegused võimustruktuurid ning kõikvõimalikud küber- ja kommunikatsioonimaastikud on märksa hajusamad, salalikumad ning kõikehaaravamad kui toonased, kuigi ka sellest salalikkusest oleme me juba ammu aru saanud. Ometi nad toimivad halastamatult edasi.

Nüüd jääbki üle vaid mõelda, mismoodi võiks mingi tõeline vaimne vastupanu nendele struktuuridele tänapäeval välja näha. Oleks see psühhedeelne? Tehnoloogiline? Või hoopiski müütiline? Tundub, et see võiks olla kuidagi edasiviiv intellektuaalne keeldumine millestki. Aga millest? Ja kas see keeldumine oleks kollektiivne või individuaalne?

Trinity (Carrie-Anne Moss) põgeneb tehismaailmast kahe püstoli abil.

FOTO: Kaader Filmist

«The Matrix»

•       Maailma esilinastus 24. märtsil 1999
•       USA kinodes 31. märtsil 1999
•       Režissöörid ja stsenaristid Lilly Wachowski & Lana Wachowski
•       Osades Keanu Reeves, Laurence Fishburne, Carrie-Anne Moss, Hugo Weaving, Gloria Foster jt

Tagasi üles