Lapsepõlves oli ta küllaltki isepäine, noorukina liiga vastuvoolu ujuv ning ega tal sõpru just ülemäära palju ei olnud. Lambchopi asutas ta kodulinnas Nashville’is 1990ndate hakul põhitöö kõrvalt. Kantripealinna ansamblid mõistagi pidid kõigi arvates kantrit tegema ja kuna Lambchop eriti sinna kasti ei sobitunud, siis hakati tema stiili kutsuma alternatiivseks kantriks. Vastu igasuguseid ootusi hakkas bänd pisitasa kuulsaks saama ja teda peeti sajandi lõpul Nashville’i kõige paremini hoitud saladuseks. Aastal 2000 ilmus bändi diskograafias viies ja ühtlasi nende ametlik läbimurdealbum, ajatu „Nixon“. Lambchop kasutas tõepoolest kantrit, kuid samas ka kõike muud, mis iganes pähe tuli, 1970ndate soulist ja diskost kitarrikeskse romantilise alternatiivrokini välja. Korraga rääkisid Lambchopist kõik ning kellelgi polnud kahtlust, et tegemist on erakordselt andeka kollektiivi tähelepanuväärse saavutusega, mis on liiga hea, et jääda viimaseks. Seda uskusid kõik, välja arvatud Kurt Wagner ise, kes igaks juhuks ei tahtnud kuidagi jätta kõrvale oma põhitöökohta – ta töötas nimelt puusepana.