Peategelase surm, mis luhtas võimaliku tragöödia

Alvar Loog
, toimetaja
Copy
Jaakko Kuusisto ooper «Jää». Ville Rusanen ja Marjukka Tepponen.
Jaakko Kuusisto ooper «Jää». Ville Rusanen ja Marjukka Tepponen. Foto: Soome rahvusooper

Lõppenud talvel Soome Rahvusooperi suures saalis esietendunud Jaakko Kuusisto ooper «Jää» on meie põhjanaabrite algupärase ooperi viimaste aastate vaieldamatu suursündmus, mis tekitab ühtlasi küsimusi dramaturgilise alusmaterjali rollist ooperižanris. 

Endisest tippviiuldajast Kuusisto (sündinud 1974), kes tegutseb praegu muuhulgas Kuopio sümfooniaorkestri peadirigendina, on kirjutanud varem kogupereooperi «Koirinen Kalevala» (2003), kammerooperid «Makuukamariooppera» (2009) ja «Leirintäalueooppera» (2012) ning täispika ooperi «Elämälle!» (2015).

«Jää» tugineb soomerootsi kirjaniku Ulla-Lena Lundbergi 2012. aastal ilmunud ning seejärel Soome tähtsaima kirjandusauhinna Finlandia Prize võitnud samanimelisele romaanile, mis on alates 2014. aastast Tõnis Arnoveri tõlkes kättesaadav ka eesti lugejatele. Teame, et tavapäraselt üritatakse iga menukaks osutunud proosateos kas varem või hiljem võimalust mööda teatrilavale, teleekraanile ja filmilinale konverteerida. Lundbergi teose puhul kujunes romaani teekond raamatukaante vahelt suurele ooperilavale ajaliselt harukordselt lühikeseks.

«Jää» etendus tänavu jaanuaris, veebruaris ja märtsis kokku 13 korda. Ja praegu näib, et tema lavaelu tuleval hooajal ei jätku. Küll aga võivad ooperisõbrad rõõmustada, et läbi senise ajaloo end suhteliselt aristokraatliku ja elitaarse kunstivormina kehtestanud ooper on käimasoleval netiajastul muutumas oma kättesaadavuselt üha kommunistlikumaks: järjest enam (uusi) oopereid ei ole veebis täispikkuses mitte üksnes järelkuulatavad, vaid ka järelvaadatavad. «Jää» 5. märtsi etenduse videosalvestusi võib vaadata Soome Rahvusooperi kodulehel ning tähtajaliselt (ehk kuni 9. septembrini) ka programmi ​OperaVision vahendusel Youtube’i kanalil.

Selle ooperi helikeel on kuulajasõbralikult heakõlaline, psühholoogiliselt dünaamiliste karakterite asemel on muusikas kujutatud eelkõige üldinimlikku hoolivust ning armastust. Modernistlikule muusikadraamale omaselt pole siin eriti aariaid ning duette, vokaalesteetika on eelkõige retsitatiivne. Üks partii on kirjutatud täielikult kõnerollina, draamadialoogides osalevad kohati ka solistid. Dramaatilist särtsu ja kontrastseid kõlavärve pakuvad eelkõige kooripartiid ja orkestri vahemängud, mis kannavad ülejäänud piltidega võrreldes enamasti teistsugust tundetooni.

Soome Rahvusooperi orkester musitseeris helilooja enese dirigeerimisel kõlaerksalt ja varjundirikkalt, solistide ansambel koosnes võimekatest ja sümpaatsetest lauljatest, kellest jagus pikemaid partiisid vaid kahele: Aarne Pelkonenile (kirikuõpetaja Petter Kummel) ja Mari Palole (tema abikaasa Mona). Minu nähtud etendusel (5.02) laulis pastori episoodilises osas eesti bass Koit Soasepp, kes salvestuspäeval kahjuks koosseisu ei kuulunud.

Minu silmis on sellel suurepärasel teosel kõigest üks probleem: dramaturgia. Aga ma pole lõpuni kindel, kas see probleem on ka tegelikult puudujääk või üksnes (tahtmatu?) teisititegemine, mis peaks koos saavutatud teistsuguse lõpptulemusega nihutama tagantjärele ka kuulaja-vaataja eeldusi ning ootusi ooperile laiemalt.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles