Taasavastamas Marie Underit

Marie Under, «Väiksed vaatlused». Foto: Raamat

Esimese artikli esimesest leheküljest peale hämmastab Underi seisukohavõttude aktuaalsus. Või peaks lisama: prohvetlikkus. Essee „Aja probleemid“ (1921) – 1920. aastate ajavaimu kroonikuks ongi Õnne Kepp oma pretsiisses järelsõnas Underit nimetanud – kirjeldab olukorda, mille võimendatud varianti kogeme tänagi. Olen lausa kohustatud tsiteerima selle algust, paludes lugejal asendada Underi kirjutatus „masinad“ sõnaga „tehnoloogia“ ning selle erivormi „infotehnoloogiaga“. Mõlema sõna katusmõiste omakorda on „progress“ ja „edu“ ning selle kultus.

Kuulakem nüüd neljandat elukümnendit lõpetavat Underit: „Meil unistatakse ekspressrongest ja kiirusest, suurlinna mürinast ja masinaist, naturalismist ning jõhkrusest ja selle all mõeldakse Euroopat. Meil unistatakse Euroopast, kuid see Euroopa ise tahaks lahtieuroopastuda, ta on õnnetu omist masinaist, mis on üle kasvanud elavast inimesest, ta ihkab aeglasemat tempot, et hingetõmmata ja keset ajalikku rühkimist ja lämmatavat materjalismi tõsta silmi igaviku poole. Ülistet masinate müra ei ole suutnud lämmatada inimese hingehäda kõrvaltoone. Ühes materjalismi ainuvalitsusega tuli ka Euroopale kriis: meie däämonlik siseilm ja kosmilis-metafüüsiline ilm üle meie on siiski vägevamad kui traditsionalistlik elukäsitlus.“ Muu hulgas märkab lugeja, et raamatu koostaja ning toimetaja on Underi kirjutamisviisi säilitanud teadlikult autentsena omaaegse keelekasutuse ning sõnakujude poolest.