Vikerkaar loeb. Kas maailma on võimalik püüda sõnadesse?
Ülo Vooglaiu raamatu arvustus

Ülo Vooglaid

FOTO: Foto: Frederik Kerner

Ülo Vooglaid on üks viimaseid suuri Eesti isemõtlejaid. Pärast seda, kui Tartu Ülikool ta 1975. aastal vallandas ja tema asutatud sotsioloogialabori sulges, on Vooglaid kulgenud akadeemilise maastiku kõrvalradadel, eraldi institutsionaalsest teadusest. (Miskipärast nimetatakse raamatus autorit küll ekslikult TÜ emeriitprofessoriks.)

Kummati pole ta kunagi hüljanud oma esialgset kirge – ühiskonna süsteemset eritlust. Sest jah, kutsumuselt on Vooglaid süsteemiteoreetik, tema sooviks pole midagi vähemat kui ühiskond ja inimene selle sees ammendavalt ära kirjeldada. 83-aastaselt on Vooglaid maha saanud oma esimese raamatuga, mis tema ambitsioonidest lähemat aimu annab. Selle eessõna lõpeb kõnekate ridadega: „Varem ma ei saanud seda raamatut kirjutada. Varem ma ei olnud veel küllalt vana” (lk 8).

Vooglaiu raamatust joonistub välja portree inimesest, kes on otsustanud kogu maailma oma mõistevõrku püüda. Üksteise järel võtab ta ära kirjeldada inimese, elu, keskkonna, ühiskonna, kultuuri, hariduse, töö, juhtimise jne. Sealjuures ei väsi ta rõhutamast keele tähtsust maailma mõtestamisel ja juhindub printsiibist, et mõistetel peab olema vaid üks kindel tähendus (lk 10). Tundub, et raamat ongi sündinud frustratsioonist, et keel on Eestis sassi läinud ja mõistetest saadakse erinevalt või valesti aru (lk 19). Tulemuseks on ehedalt isikupärane mõisteleksikon, mis mõeldud Eesti kodanikule maailmas orienteerumiseks.

Raamatu neli põhivõtet on nimetamine, määratlemine, liigendamine ja süstematiseerimine. Ükskõik millest autor kõnelda võtab, alustab ta ikka nimetamisaktiga, sellele järgneb pakutud nimede (mõistete) liigendamine ja defineerimine, et need viimaks suuremasse süsteemi paigutada (tihti joonisel). Raamatust õhkub tõeliselt ärgast nimetamisrõõmu, seda paradiislikku tunnet, et kõik asjad alles ootavad oma õiget nime.

Argentina kirjanikul Jorge Luis Borgesel on üks tuntud essee „John Wilkinsi analüütiline keel”, kus ta tsiteerib üht väljamõeldud hiina entsüklopeediat, mis pakub välja järgmise loomade liigituse: a) keisrile kuuluvad, b) palsameeritud, c) taltsutatud, d) piimapõrsad, e) sireenid, f) muinasjutulised, g) hulkuvad koerad, h) käesolevasse klassifikatsiooni kuuluvad, i) kes mürgeldavad nagu hullud, j) loendamatud, k) joonistatud väga peene kaamelikarvast pintsliga, l) et cetera, m) kes on äsja lõhkunud kannu, n) kes eemalt paistavad kärbeste moodi.

See tsitaat kummitas mind Vooglaiu raamatut lugedes pidevalt. Sest Vooglaiu kihk on kirjeldamine – raamatust leiab kümneid klassifikatsioone, mille puhul ma ei saa täie kindlusega öelda, kas autor on need kirjutanud endale lustiks või tõsimeelselt. Lehepind ei jäta ruumi pikemateks näideteks, ent olgu maitseprooviks ära toodud vähemalt üks, rahvusliku eliidi tunnuste liigitus: a) tahab teenida avalikku huvi, b) usub, et ajab (teeb) õiget ja vajalikku, c) ohvrimeelne, d) moraalselt tundlik, e) mõõdukas (askeetlik), f) õiglane, g) kõlbeline eeskuju, h) ettevaatlik, i) ustav, j) tahtekindel, k) pühendunud, l) vaimselt ärkvel, m) avatud pidevaks enesetäiendamiseks, n) vastutav, o) vapper, p) x, y (lk 63).

Oma raamatus “Nimekirjade peapööritus” (“La vertigine della lista”, 2009) on Umberto Eco vaimukalt kirjeldanud seda vertigo’t, mis võib tabada kirjanikke, kunstnikke või teadlasi nimekirjade koostamisel. Vooglaid on loetelude koostamisest ilmselgelt lummatud, tema raamat on tõeline taksonoomiate Wunderkammer, mille parimad näited (lk 58–62, 247–248, 253–254, 267–270) sobinuks hästi Eco koostatud antoloogiasse.

Vooglaid ei ütle ühemõtteliselt, kas tema lugematud loetelud taotlevad ammendavust või on mõeldud avatuna. Selgitustest jääb pigem mulje ammendavusest, ent joonistele sageli lisatud valikud x ja y (umbes nagu Borgese “et cetera”) näivad viitavat sellele, et igaüks võib neid loetelusid omasoodu jätkata. See annab raamatule lõbusa “joonista ise”-alatooni, mis lubab eeldada, et kõiki pakutud taksonoomiaid ei tule puhta kullana võtta.

Maailm on süsteem, on Vooglaiu kõige sügavam veendumus. Raamat “Elanikust kodanikuks” on süsteemiteoreetilise mõtteviisi ehe esitlus, kus iga viimanegi osis leiab oma õige koha suuremas süsteemis. “Süsteemi nägemine eeldab suurt pingutust,” tunnistab autor (lk 106), kes on ise arendanud välja võime näha süsteeme kõikjal: “Süsteemid moodustavad süsteeme (metasüsteemid) ja need omakorda süsteeme (supersüsteemid)” (lk 107).

Süsteemide tundmine on aga Vooglaiu käsitluses keskne, nii saab tõeline kodanik olla vaid see, kes “tunneb tegevussüsteemi, tunnetussüsteemi, kommunikatsioonisüsteemi, rahandussüsteemi, energiasüsteemi, transpordisüsteemi ning teisi ühiskonna- ja kultuurielus orienteerumiseks vajalikke süsteeme” (lk 54, vrd lk 132, kus on loetletud juba 20 alasüsteemi). Oma isiklikus inimtüüpide liigenduses (profaan, diletant, spetsialist ja generalist) hindab Vooglaid kõige kõrgemalt generalisti, “kes suudab hoomata tervikut – süsteemi metasüsteemide süsteemis” (lk 58).

Vooglaid rõhutab küll vajadust vaadelda süsteeme nii dünaamiliselt kui ka staatiliselt, ent pöörab siiski vähe tähelepanu sellele, kas ja kuidas süsteemid muutuvad. Raamatut kannab alalhoidlikkuse vaim, mis kannustab küll süsteeme tundma, ent mitte neid muutma. Kõige selgemalt ilmneb autori konservatiivne vaade kultuurist kõneldes, kui ta hoiatab otsesõnu “globalistide” eest (üks väheseid mõisteid, mida raamatus ei defineerita), kes ei soovi muud kui “loomuomased kõlblusnormid kõrvale lükata ja rahvuslikud kultuuripõhjad lammutada” (lk 166).

Kultuur on nähtus, kus peavad valitsema tavad ja kus “toimitakse nii, nagu on meie kultuuris alati toimitud” (lk 167 – huvitav kas “alati” tähendab Pulli asulast alates või siiski vaid viimaseid kümnendeid?). Kultuuri kõige suuremad vaenlased on autori sõnutsi ideoloogiad ehk “kõlvatu tähendusega mõttekonstruktsioonid”, mis “samamoodi nagu viirused organismis” laastavad kultuuri väärtus- ja normisüsteemi (lk 175). Natuke lahtiseks jääb, kas kõik ideoloogiad on halvad või on siiski mõned ka head (näiteks see, mida raamat ise kaitseb).

Ma kujutan hästi ette, kuidas see raamat on paljudele inimestele toeks. Kes meist ei tahaks unistada, et maailm pole pelgalt sattumuste sülem, vaid metasüsteemide süsteem. Kes suudaks panna vastu pakkumisele kogu maailm sõnadesse püüda, pealegi puhtas emakeeles?

Vooglaid on peibutav teejuht igaühele, kes tahab, et maailmas valitseks kord, et korras oleks nii voodi kui ka mõtlemine, et igaüks teaks oma kohta ega nõuaks võimatut. (Jah, Ülo Vooglaid on pisut nagu meie oma Jordan Peterson.) Kuigi raamat kannab alapealkirja “Käsiraamat isemõtlejale”, on see ennekõike isemõtlemise käsiraamat, natuke naljakas, natuke liigutav, ent kindlasti inspireeriv.

Ülo Vooglaid
„Elanikust kodanikuks. Käsiraamat isemõtlejale“
Ülo Vooglaiu Kirjastus OÜ, 2019
384 lk

Ülo Vooglaid, “Elanikust kodanikuks. Käsiraamat isemõtlejale”.

FOTO: Raamat

Tagasi üles