Raisatud potentsiaal teeb kurvaks

  • Enamik kunstisõpru pole Läti Kunstnike Liidu galeriist kuulnud. Sel on põhjus.
  • Riias pole kerge näitust korraldada, sest sobivat kohta tuleb otsida tikutulega.
  • Seinapinna puudus pani galerii abi otsima julmadest vormilistest võtetest.

Eesti Maalikunstnike Liidu galeriiruumi Riias valitses massiivne tiibklaver.

FOTO: Indrek Grigor

Eesti kunstnike liitude näitused on tavaliselt avatud vooruga ning kunstnikud saavad ise oma töid näitusele esitada. Riias avatud näitusele valis tööd toimkond koosseisus Jaan Elken, Mari Roosvalt ja Tiiu Rebane, võttes aluseks maalikunstnike liidu viimaste aastate ülevaatenäitused.

Ehkki tegemist ei ole läbilõikega Eesti maalikunstist (mis ei olnud ilmselt ka näituse eesmärk), on tööde ja autorite valik esinduslik nii kvaliteedi kui ka omanäolisuse mõttes ning seda võiks siiski käsitleda Eesti maalikunsti tutvustusena. Siin on esindatud fotorealism ja linnašamanism, millele sekundeerivad mõnevõrra poeetilisemad kaemused. Kindlasti ei jää tähelepanuta ka abstraktsionism.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Kuid näpuotsaga sürrealismi ja üht-teist muudki lahustus paraku ülejäänus, kuna näitusele koondatud tööde hulk annab alust oletada, et toimkonnal puudus igasugune ettekujutus näituse ruumist või selle võimalustest. Maast laeni ja edasi lakke riputatud ekspositsiooni puhul on kokkuvõttes pea võimatu aru saada, milline oli korraldajate algne kavatsus ning kui palju sellest õnnestus teoks teha.

Tagasi üles