In Memoriam: Agnès Varda

Agnès Varda oma viimases filmis «Varda par Agnès» (2019). Foto: Kaader filmist

Reedel suri 90-aastaselt legendaarne filmitegija, kunstnik ja fotograaf Agnès Varda. Tegemist oli prantsuse uue laine teerajajaga (tema filmidest said mõjutusi nii Jean-Luc Godard kui ka François Truffaut) ning laiemalt ajastu ühe tuntuima naisrežissööriga kogu Euroopas.

Oma filmides põimis ta sageli kokku dokumentalistika, feministlikud ja ühiskonnakriitilised teemad ning eksperimentaalsed loojutustamise viisid. Samas kasutas ta oma mängufilmides sageli dokumentaalfilmidele omast stiili ja võttestikku. Varda filmograafias on üle 50 linateose. Eelmisel aastal sai temast filmiga «Palged, paigad» ametlikult vanim inimene, kes on nomineeritud Oscarile.

Agnès Varda sündis 1928. aastal Belgias. Ülikoolihariduse omandas ta Prantsusmaal Sorbonne’i ülikoolis kirjanduse ja psühholoogia erialal. Noor Varda hakkas filme tegema ajal, mil mõte naisrežissöörist tundus enamikule mõeldamatu. Esialgu keskendus tulevane auteur oma loomingus küll fotograafiale, ent laiem tuntus saabus juba esimese filmiga, 1954. aastal valminud teosega «Le Pointe Courte». See räägib väikeses kalurikülas elavast paarist ja nende igapäevamuredest. Filmis oli palju stilistilisi võtteid ja elemente, mis hiljem said omaseks prantsuse uuele lainele.

Järgnesid filmid kõikvõimalikel teemadel – alates kodutusest ja naiselikkusest kuni mustade pantrite liikumiseni. Alati oli aga ilmne, et Varda näeb asju omamoodi. Tal oli eriline oskus teha lõbusaid ja poliitilisi, südamlikke ja mässumeelseid filme. Ta ise nimetas oma filmitegemise stiili mõnikord cinécriture’ks, kuna see sõna ühendab endas nii kino kui ka kirjutamise.

Varda kohta on vahel öeldud, et ta suunas oma kaamera alati nende poole, kes tundsid end nähtamatuna. Varda ise on aga öelnud, et ei arva, et tal on olnud karjäär, vaid pigem oli tal maailm. Ja tõsi ta on – dokumentalistika ei ole ju kunagi tegelikult päris neutraalne või objektiivne, ehkki sellelt žanrilt seda justkui oodatakse. Varda filmid püüdsid alati kinni midagi olemuslikku, mis oli tema ümber, kuid tegid seda nõnda, et ühtlasi tuli nähtavale midagi, mida ükski teine inimene poleks sel moel märganud. Filmi(des nähtud) pilk moodustab subjekti ning siin pääsevadki mõjule filmitegija enese maailmataju ning elutunnetus. Ka reaalsus võib olla isiklik.

Agnès Varda tunnustuste seast võib leida lõputu hulga auhindu. Tema tohutut panust kinokunsti ajalukku on raske sõnadesse panna. Varda oli justkui sild eri põlvkondade vahel. Tema loomingu austajate hulka kuulusid näiteks «The Doorsi» laulja Jim Morrison, legendaarne prantsuse filmiteoreetik André Bazin, aga ka popikoon Madonna, režissöör Guillermo del Toro ning paljud teised. Filmitegija Martin Scorsese võttis Varda surma järel tema ainukordsuse kokku nõnda: «Ma ei usu, et Agnès Varda oleks kunagi kellegi teise jälgedes kõndinud, ei oma elus ega oma kunstis… mis olid lõppude lõpuks üks ja seesama. Ta kaardistas ja kõndis mööda oma rada ise, igal sammul.»

Võib aga kindel olla, et seesama vardalik ainukordsus ning isepäisus inspireerivad ja ärgitavad ka tulevasi filmitegijaid veel pikka aega omaenda julgeid valikuid tegema.