«Seltsimees lapse» ärateenitud võit

Hendrik Alla
, toimetaja
Copy
«Minu käest on küsitud, miks ma teen filmi ajaloost ja vanadest traumadest. Võib-olla peaksime rääkima hoopis tulevikust, aga kui ma täna hommikul Postimeest lugesin ja seal oli juttu kuldvõtmekesest ja pensionisammastest, siis arutasime mehega, kas see on aprillinali, siis mõtlesin, et seda filmi oli väga vaja teha,» ütles Moonika Siimets tänukõnes. 
«Minu käest on küsitud, miks ma teen filmi ajaloost ja vanadest traumadest. Võib-olla peaksime rääkima hoopis tulevikust, aga kui ma täna hommikul Postimeest lugesin ja seal oli juttu kuldvõtmekesest ja pensionisammastest, siis arutasime mehega, kas see on aprillinali, siis mõtlesin, et seda filmi oli väga vaja teha,» ütles Moonika Siimets tänukõnes. Foto: Konstantin Sednev

Moonika Siimetsa (režissöör ja stsenarist) film «Seltsimees laps» saavutas EFTA 2019 kaksikvõidu: see tunnistati parimaks filmiks ning Siimets parimaks režissööriks. Ehkki film oli nomineeritud lausa kuues kategoorias, on need kaks võitu vist kõige väärtuslikumad ja õiglasemad ja ka täiesti piisavad.

Tõesti, kui žürii oleks näiteks ka parimaks naisnäitlejaks kuulutanud «Seltsimees lapse» lapsnäitleja Helena Maria Reisneri, oleks see olnud ääretult ebaõiglane Ingrid Isotamme suhtes, kes sai teenitult laureaadiks Maria Avdjuško filmis «Tuliliilia» suurepäraselt mängitud peaosa eest.

«Seltsimees laps» avas EV 100 filmiaasta programmi võimsa ja emotsionaalse pauguga. Küsisin pärast linastust režissöörilt ja stsenaristilt Siimetsalt retooriliselt: «Mis õigus on teil teha filmi, mis end keskealiseks küünikuks pidaval ajakirjanikul juba esimese kümne minuti jooksul pisarad kolinal voolama paneb?» Vastus on muidugi lihtne ja ammendav: sest ta oskab. «Seltsimees lapsele», mis oli tema esimene täispikk mängufilm, on aga eelnenud nauditav seeria lühi- ja dokumentaalfilme.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles