Kui kirjanikud hakkavad teatrit tegema, siis võib karta kõige hullemat, näiteks luuleklubi oma kõige õudsemas-hardamas väljenduses. Ma ei tea, kas see, et Jan Kaus ning Indrek Koff tõid Raymond Queneau’ raamatust inspireeritult lavastuse lavale koos NO99 taustaga Eva Kolditsa ja Saksamaal Augsburgi teatris töötanud Toomas Tähega, või on põhjus hoopis milleski muus, kuid «Stiiliharjutused» on üks ootamatumaid ja lahedamaid teatritükke, mida mul viimasel ajal on õnnestunud näha.
Tellijale
Ootamatu ja stiilne harjutus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Esiteks on see lõbus, võimsa põlemisega tehtud. Laval olijad, kõik eespool nimetatud, tulistavad sajaga, nautides nii tekstirikkust, iseend prožektorite kuumuses kui ka publiku reaktsioone. Kapriisne teatrigurmaan võib sellist kirglikkust nimetada ka harrastajate etteasteks. Või kutsuda ka stand-up’iks.