Iluaedniku iga argipäev on püha

Kirjanik Asta Põldmäe. Foto: Foto: Toomas Huik

Kui usaldada ajaloolase Heiki Pärdi populaarsust pälvinud ülevaates „Eesti argielu. Teekond moodsasse maailma“ (2017) täheldust, et rehest lahus elumaju hakati Eestis ehitama 1880. aastatel ja pioneerideks olid siin eriti jõukad Mulgimaa talumehed, kelle maju hakati nende uhke välimuse pärast nimetama häärberiteks, siis kuulusid nende juurde nii vilja- kui ka marjaaed; akende all ilutsesid lillepeenrad, õue ümbritsesid aga ilupuud.

Sellest muutusest kui baltisakslastest mõisnikelt pärit kultuurilaenust on kirjutanud juba 2009. aastal tänaseks Tallinna Ülikooli professori seisusesse jõudnud kultuuriloolane Ulrike Plath. Tema kujundiks tõstetud „Balti majas“ – kohas, mis esindas n-ö kuldset keset (Ulrike Plath, „Kadunud kuldne kese“. Vikerkaar, 2009, nr 7), mõisa majapidamist, kus töötasid mitmesugused inimesed, sh taluperedest pärit eestlased – olid ametis ka aednikud. Ja mitte lihtsalt aednikud, vaid kunstkärnerid. Minu abikaasa esivanematest jäänud talumajagi ümber Põhja-Viljandimaal on alles mälestus säärasest mõisa iluaeda kopeerivast aiast, mille eest hoolitses pika elu lõpuni kunagi mõisas teeninud ning oma seisuse üle ülimat uhkust tundnud kunstkärner.