Arter käis külas seriaali-, näite- ja nüüd ka juba muidu kirjanikul Martin Algusel. Rääkisime keelest, teatrist, tunnustusest ja poliitikast. Maailmast oleks nagu pooltoonid hakanud ära kaduma, ütleb Algus ise. Ja sellest on kahju.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Laia publiku hulgas eelkõige seriaalikirjutajana tuntud Martin Algusele on kevad toonud rohkelt tunnustust. Märtsi keskel sai tema debüütromaan, põnevik «Midagi tõelist» kultuurkapitali aastapreemia, selle nädala alguses pärjati ta noortesarja «Miks mitte?!» eest Eesti filmi- ja teleauhindade jagamisel parima stsenaristi tiitliga.

Martin Alguse kaubamärk on mahlakas ja mõnusalt kulgev dialoog. Tema tegelased vestlevad päriselt, mitte ei vaheta tsitaate ega vaiki pikalt. Mees ise arvab, et omaaegne näitlejatöö oli see, mis õpetas teda dialoogide orgaanilisust hindama.

Avaldasite esikromaani «Midagi tõelist» ja saite kohe proosa kategoorias kultuurkapitali aastapreemia. Kas ootasite seda või oli see üllatus?

Ma ei osanud üht- ega teistpidi midagi oodata. Olen teinud teatris ja teles päris palju tööd ja tajun seal paremini, milline ühe või teise materjali vastuvõtt võiks olla. Aga kogu raamatu avaldamisega seotud protsess oli minu jaoks uus. Ma lihtsalt lootsin, et inimesed leiavad mu raamatu üles, elavad sellele kaasa, aga raamatuid, sealhulgas väga häid raamatuid, on lettidel ju tohutult palju.

Kõige rohkem kartsin, et minu raamatut ei panda lihtsalt tähele. Kartsin ka, et mõned provokatiivsed teemad tõukavad osa lugejaid pigem eemale. Ma ei unistanud auhindadest, olin lihtsalt õnnelik, kui keegi ütles, et luges seda ja talle meeldis väga.

Ja siis ikkagi aastapreemia?

Mul oli nii hea meel juba siis, kui nomineeriti, see aitab lugejal raamatu üles leida. Aga aastapreemia oli ikkagi suur üllatus.

Äkki oli möödunud aasta lihtsalt Eesti kirjanduselus erakordselt lahja?

(Naerab.) Ma ei tea. Raamatut kirjutades andsin endast kõik nii sisu kui ka vormi kallal töötades. Ei ole nii, et oh ma nagu ei teinudki midagi ja nüüd siis üllatuslikult kohe auhind. Sellist nägu ma teha ei saa. Aga üllatus oli see ikkagi, sest olen sellel väljal uus ja, nagu juba ütlesin, midagi ennustada ei osanud ega tahtnudki. Aasta oli minu arust segane, samas huvitav, paljud vanad kalad olid millegi heaga väljas. Kui keegi oleks kirjutanud mahuka romaani näiteks küüditamisest, siis kes teab, mida otsustatud oleks.

Minu loo võlu on selles, et see puudutab väga teravalt just praegust aega. Tahtsin rääkida inimesest praeguses maailmas. Tahtsin teha seda põnevalt ja samas hea stiilitajuga.

«Midagi tõelist» räägib kahest perverdist. Miks te järsku pervertidest kirjutama hakkasite?

Mina ei ole neist kunagi mõelnud kui pervertidest. Minu arvates on nad inimesed, kes tahavad pärast vintsutusi viimaks õnne kogeda. Mõlemad otsivad endale turvalist keskkonda ja neil on isegi sarnased eesmärgid. Aga nende vahendid ja elustiil ei ole päris traditsioonilised. Karli püüd saavutada edu teise inimese õnnetuse arvelt teeb temast kurjategija. Peategelane Leo on samas lihtsalt oma eluga õnnetusse seisu jõudnud. Ta ei ole pervert, ta on lihtsalt üks väga üksik inimene.

Ta vahib 14-aastase välimusega, oletatavasti Rumeenia päritolu tüdruku pilti ja mõtleb, kuidas teda päästab. See on läbinähtav eneseõigustus. Tema huvi tüdruku vastu pole ju altruistlik?

Oma tegelast peab püüdma mõista. Ma olen nõus, et Leo pole tavapärane peategelane. Ta on mitmetahuline inimene, kes ka valetab meile loo rääkimise käigus. Aga ta pole kindlasti mingi lastepilastaja. Ma usun teda, kui ta räägib, et ei taha ühtki last ära kasutada.

Ta põhjendab endale külgetõmmet sellega, et on leidnud haiget saanud hingesugulase, kes vajab abi.

Raamatu alguses viitate, et tegu on tõsielulise looga. Kus te neid kahte õnnetut inimest kohtasite?

Ma ei olegi neid kohanud. Jah, see lugu on inspireeritud tõsielust. Ma kuulsin ühest väljapressimisskeemist, millega inimesi meelitatakse alaealise tüdrukuga internetikohtingult päriskohtingule ja hakatakse siis temalt raha välja pressima. Maksa või oled pedofiil! Rohkem ma päriselust ei võtnudki. Kõik tegelased ja kogu sündmustik on välja mõeldud.

Mulle piisas sellest – toimiv väljapressimisskeem, interneti ja päris elu järjest ähmastuv vahekord selle kõige taga, see pani mõtte liikuma. Kusjuures seal on mitu vastuolulist momenti. Ühest küljest väljapressija justkui karistab potentsiaalset perverti, peab ennast õilsaks isegi. Teisest küljest kasutab ta inimesi lihtsalt ära.

Ma nägin, et ärakasutamise teemat saab laiendada kogu maailmale – see toimub pehmemal või karmimal moel igal pool. Ja see on ka üks põhjusi, mis on viinud maailma praegusesse murdepunkti, kus rahulolematute mass hakkab ennast järjest rohkem näitama.

Millisest rahulolematute massist te nüüd räägite?

Need, kes tunnevad, et nad on kõrvale jäetud. Nad on olemas Ameerikas, Prantsusmaal, kõikjal.

Kui hakkasin umbes neli aastat tagasi selle teemaga tegelema, polnud maailm veel päris selline. Aga vahepeal valiti Trump USA presidendiks, Euroopas on toimunud igasugused liikumised, info väärkasutamine, valeuudised jne.

Inimesed elavadki sellises kõledas, manipuleeritavas infokeskkonnas, kuhu on võimalik ükskõik mida üles riputada. Võta kas või Brexit. Tehakse absurdseid asju, ollakse valmis kaasa minema mis tahes muinasjutuvestjaga. Sest rahvas on justkui valmis mingiteks muutusteks ja seda ootust kasutavad siis omakasu eesmärgil ära igasugused soolapuhujad, populistid ja propagandajõud.

Kui hoolikalt te loojana ühiskondlikke protsesse jälgite?

Ma näengi ennast justkui antenni või interpreteerimisvahendina. Proovin olla avatud, püüan mõista. Ja kui ühel hetkel tuleb tõuge, nagu näiteks siis, kui kuulsin seda lugu väljapressimisest, siis ka aktiveerub see minusse kogunenud info, et hakata selle abil mingit lugu rääkima.

Praegu tundub, nagu maailmas pooltoone enam polekski. See, kuidas üritatakse kõike vastandada, on päris hirmutav. Ei ole nii, et võid olla natuke nii ja natuke naa. Pead olema kas see või teine. Kurb.

Kodanikuna on muidugi õudne, samas loojana on põnev, kui maailm on pöörane. Kui otsid materjali, siis on just väga kasulik see vana hea needus «elada huvitaval ajal». Nii et isegi eri rollid inimeses endas võivad praegu konfliktis olla.

Vabadusi tuleb alati kaitsta, neid ei saa võtta iseenesestmõistetavalt. Ja mis puudutab laiemalt loomevabadust, siis usun ka, et saagu mis saab, paradoksaalsel kombel võib looming sellest isegi võita, kui teda üritatakse kuidagi lämmatada või piirata. Ta ikkagi leiab oma tee välja. Vahel on just raskete aegade tõttu loodud võimsaid teoseid.

Inimesena tahan, et oleks stabiilsus, et tekiks mõistlik dialoog, et ei pillutaks tühje loosungeid. Ma tahan, et oleks vähem kurja müra, mis levib ühiskonnas nagu kulutuli.

Meil on inimkonnana palju olulisemaid asju ajada, kui üksteist sildistada. Peaksime tegelema planeedi hoidmise ja teaduse arendamisega. Aga müra summutab kõik olulise. Ma ei räägi ainult Eestist. See on levinud muster igal pool. Visatakse õhku mingi kont, olgu Brexit või kooseluseadus või piirimüür, ja kõik tormavad kallale nagu hagijad. Tähtsad asjad ootavad. Planeedi ja inimeste hoidmise asemel me lihtsalt tekitame üksteisele hingehaavu.

Aga ühel hetkel sõidab jääkaru viimase väikese jäätüki peal aknast sisse, tsunami pühib kõik laiali ja ongi lõpp.

(Me seedime hetke vaikides nii filmilikku kujutelma.)