Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/07/05/1875536t1h2d2d.jpg)
/nginx/o/2019/04/05/11927550t1h4023.jpg)
See oli läinud aastasaja kolmanda veerandi lõpul. Päike lähenes silmapiirile, seistes nõnda madalas, et ei ulatunud valgustama vankrit, millel istus Lotte ema Anna. Lotte isa Oskar, tuntud leiutaja, lippas vankri taga, keel ripakil.
Varsti jõudsid teelised mäerinnakule ja Oskar karjus üle Sven Grünbergi muusika:
«Seal ta ongi, see Leiutajateküla! Meie hooned paistavad, jänes Adalberdi omad seisavad mäe taga orus, sellest siis rahva suus Mäe ja Oru.»
Lotte ema silmitses ümbrust ja puhkes nutma.
Lotte tuli jooksuga: «Onu Klaus jäi sohu kinni!»
Nõnda algab uus seiklus Leiutajatekülas.
Jälle saab nalja...