:format(webp)/nginx/o/2019/04/05/11927808t1h074b.jpg)
Aprill on happekuu. Vähemalt sellise nime all eksponeeris seda sümpaatset kuud briti popkriitik Jon Savage oma raamatus „1966: aasta, mil kümnend plahvatas“. Aprill kiirendab kevadet ja maailm sulab lahti. Umbes midagi sellist võiks öelda ka LSD tagajärgede kohta, vähemalt selles osas, kuidas ta (pop)kultuurile mõjus. Ta sulatas lahti ja avardas ruume, nii seest kui ka väljast, ta muutis rock-muusika täiskasvanuks.
Nüüd võime hakata rääkima jutte, mille faktitäpsuses pole täit kindlust, sest ega popkultuurgi ole loojutustajatest vaba ja head lugu ei saa teadupärast faktidega ära rikkuda, aga just 1966. aasta 1. aprillil, seega naljapäeval, olevat John Lennon puutunud kokku LSD-preestri Timothy Leary osalusel valminud raamatuga „The Psychedelic Experience: A Manual Based on The Tibetan Book Of Dead“. Tegemist oli siis õpetusega, kuidas teha õigesti ja tulemuslikult LSDd ja teisi psühhedeelseid aineid ehk kuidas selle kõige käigus suretada ego, ja nagu Tiibeti surnute raamat soovitab suremist võtta rahulikult, annab Leary samasugust nõu ka LSD manustamise kohta. Tuleb olla rahulik. Mõni päev hiljem mindi stuudiosse ja hakati lindistama Beatlesi murrangulise plaadi „Revolver“ murrangulisimat lugu „Tomorrow Never Knows“, mida peetakse üheks psühhedeelsele rock’ile alusepanijaks.
/nginx/o/2014/01/07/2737386t1h5ea3.jpg)