Mis tunne on olla mina ise?

Hetk Ruslan Stepanov i ja Artjom Astrovi uuslavastus est «Performance STL-is». 

FOTO: Lee Kelomees

«Performance’it STLis» mängitakse sel hooajal veel vaid neli korda. Kaks neist aprillis ja kaks mais. Sellises võtmes loodud lavastust peaks aga meie mitmekesises teatrimaailmas olema võimalik vaadata iga päev. Võti on lugupidamine publiku vastu, neile vabaduse andmine. Siin ei tulda lavale näpuga näitama ja vaatajatele midagi seletama. Maailm on muutunud, teatrisündmuse õnnestumise kriteerium ei ole enam haudvaikus saalis, kus iga nihelemine või mobiililt kella vaatamine rikuks teatriime ära. Sel etendusel on vaataja ja esineja võrdsetes positsioonides.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Etendaja vabadus algab loo puudumisest, ta võib rääkida koolitamata häälel, aga võib ka professionaalselt laulda, liikuda läbi ruumi aeglaselt, kaotamata kontrolli keha üle, või kiirustades ja lohakalt, liikuda üles või alla. Ta ei saa käsklusi varem välja mõeldud ja näidendina üles kirjutatud sündmustest, mida hinge kinni pidades jälgides saame teada, kas armastus lõpuks saabub või mitte. Me ei saa ka mitte midagi teada üksiku etendaja hingepiinadest. Lavastuse taustal tunduvadki klassikalise psühholoogilise teatri ponnistused naeruväärsed.

Filosoof Thomas Nagel ehitas üles mõttekonstruktsiooni, kuidas inimene püüab mõista, mis tunne on olla nahkhiir. Ta väidab, et see on kujuteldamatu. Eriti teatris, mille põhitööriistad on kujundid ja tegevuseks kujutlemine, oleme väga saamatud. Meie kujutlusvõime on piiratud isikliku kogemusega, ainus, mida me teha saame, on kujutada ette, mis tunne mul oleks olla nahkhiir, väidab Nagel.

Tagasi üles