Peatagem piirialane häire

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hetk Julia Augi lavastusest «Minu Eesti vanaema», fotol näitlejad Mirtel Pohla ja Gert Raudsep.
Hetk Julia Augi lavastusest «Minu Eesti vanaema», fotol näitlejad Mirtel Pohla ja Gert Raudsep. Foto: Siim Vahur

Julia Augi põnev suguvõsa ajalugu pakub samastumisvõimalust paljudele, lavastus ise on aga rikkalik rännak läbi erinevate teatrivõtete.

Julia Augi lavastuse «Minu Eesti vanaema» sisuliseks teljeks on autori kodakondsuse saaga, mis kohtus mitu aastat väldanud. Teema on emotsionaalne ja isiklik, tekitades teatrivahendite abil ka publikus kiusatuse emotsionaalselt poolt valida. See on keerukas tee, sest autoril on nii kunstiline kui ka sotsiaalne vastutus: Julia Augi põnev suguvõsa ajalugu pakub samastumisvõimalust paljudele, samas kui juriidiliselt on võimalik väita, et tema praegune kodakondsus on rohkem isikliku valiku tulemus.

Ehk siis: kas võtame «Minu Eesti vanaema» ennekõike kunstiteosena, kus leiavad kajastust ja üldistust paljude hingelt kodutute igatsused, unistused ja ängid, või otsese ühiskonnakriitikana, nähes lavastajat lausa dissidendina, nagu lavastuse järelkajast kõrvu jäänud.

Tagasi üles