Vikerkaar loeb. See kole sõna „populism“

Jan-Werner Müller, „Mis on populism?“. Foto: Raamat

„Ja rahvas?“ – küsitakse. Mõtleja või ajaloolane, kes kasutab seda sõna ilma irooniata, ei sobi oma ametisse.

E. M. Cioran

Sõjajärgset poliitilist korda läänemaailmas on nimetatud liberaal-demokraatlikuks, mõnikord rõhutades ühendi esimest, teinekord teist poolt. Ühes väljendub vabaduse ideaal, teises sisaldub mingi võrdsuse element. Halbadel aegadel tulevad esile nende kahe vahelised pinged; headel aegadel saadakse aru, kuidas üks on teise teostumise eeldus ja mõlemad täiendavad teineteist: kui demokraatia annab võimu rahvale ehk enamusele, siis liberalism kaitseb vähemuste õigusi.

Vahel on arvatud, et „populism“ polegi muud kui halvustav silt demokraatia jaoks – tähendavad ju demos ja populus oma vastavates keeltes enam-vähem sama, nimelt rahvast. Rein Müllerson on märkinud: „Juba aastakümneid on enamiku lääneriikide liberaalsed eliidid sildistanud demokraate, kelle poliitprogrammid (või isiksused) neile ei meeldi, populistideks. [...] Samal ajal nimetavad demokraadid (populistid) liberaale ülbeteks elitistideks, kes on võõrdunud rahvast, selle vajadustest ja mõtteviisist, peavad rahvast luuseriteks ja halvasti informeerituks.“

Saksa politoloog Jan-Werner Müller Müllersoni hinnanguga ei nõustuks. Ta argumenteerib oma ladusas, küll kohati konarlikult tõlgitud raamatus, et liberalismi ja pluralismi kadudes kaoks ka demokraatia. Populism ei ole demokraatia halvustav silt ega vajalik korrektiiv liberalismi liialdustele, vaid esindusdemokraatiat püsivalt saatev vari, mis võib sellel ka jalad alt lüüa. Rohkem kui vastuseis eliidile iseloomustab populismi vastuseis mitmekesisusele. Müller defineerib populismi kui üht erilist moralistlikku kujutelma poliitikast, mis eliitidele, keda peetakse korrumpeerunuks või muul moel moraalselt alamaks, vastandab väljamõeldise puhtast ja ühtsest rahvast. Seega mitte igaüks, kes ladvikut kritiseerib, pole populist, tähtis on nimelt pretensioon „rahva“ ainuesindamisele.

Mis aga on „rahvas“? Selles osas on populistide seisukoht otse leninlik. Nõukogudeaegsed teatmeteosed eristasid nimelt „rahva“ kaht tähendust. Lõdvas mitteteaduslikus tähenduses rahvas on lihtsalt riigi elanikkond. Aga rahvas „rangelt teaduslikus“ mõttes on „inimeste ajalooliselt muutuv ühtekuuluvus, mis hõlmab elanikkonna seda osa [...] kes oma objektiivselt seisundilt on suutelised ühiselt osa võtma antud maa progressiivse, revolutsioonilise arendamise ülesannete lahendamisest antud ajajärgul.“ („Filosoofia leksikon“, 1965).

Ühesõnaga, mitte igaüks ei kuulu rahva hulka, sinna kuulub ainult „edasiviiv“ ja õige osa elanikkonnast! Samamoodi väitvat Mülleri meelest populistid, et nemad esindavad „õiget rahvast“ (tõelisi ameeriklasi, eestlasi, poolakaid jne), isegi kui nende populaarsusnumbrid seda ei kinnita. „Meie olemegi peavool,“ teatab äärmuspoliitik, kelle parteid toetas kõigest iga kuues valija ja iga üheksas valimisõiguslik kodanik.

Ühes huvitavas joonealuses juhib Müller tähelepanu sellele, kuidas tegeliku rahva ja „õige rahva“ erinevusel on paralleele hiliskeskaegsete arusaamadega lunastaja, kuninga ja lõpuks ka rahva kahest kehast, loomulikust ja müstilisest. Pretensioon olla rahva „müstilise keha“ ainuesindajad paneb populistid võimule saades astuma samme, millega välistada võimu rahumeelne üleminek opositsioonile.

See ongi punkt, kus populism läheb demokraatiaga otsesesse vastuollu: opositsiooni ei tunnistata mängu jätkumiseks vajalikuks vastasmängijaks, vaid kuulutatakse täiesti mänguväliseks võõrjõuks. Pluralism või mitmekesisus iseenesest ei tarvitse küll olla ühiselu alusväärtus, kuid see on vähemalt vajalik vahend vabaduse tagamiseks. Demokraatia toimimiseks on ju tarvis, et kaotajaid ei pandaks vangi ega löödaks maha.

Müller toob esile kolm peamist sammu, mille populistid oma kättevõidetud võimu põlistamiseks tavaliselt astuvad. Esiteks „riigi koloniseerimine“ ehk võtmekohtade mehitamine oma poistega, sealhulgas iseseisvate võimuharude, kohtuvõimu ja ajakirjanduse allutamine. Teiseks, massi­klientelism ja „diskrimineeriv legalism“ ehk patronaaživõrgustike loomine, nii et osa ettevõtjaid meelitatakse hüvedega (näiteks riigihangete teel) oma toetajaks ja teistele saadetakse kaela maksuamet ja prokuratuur. Kolmas meetod on tsiviilühiskonna allasurumine, näiteks kodanikuühenduste määratlemisega „välis­agentideks“. Õigupoolest esineb kõiki neid meetodeid demokraatiaski ning mõistagi kuuluvad need sammud ka autoritaarsete režiimide repertuaari.

Raamat sisaldab terast kriitikat selle kohta, kuidas populismi mõtestamisel võidakse rappa minna. Selle nähtuse seletamine lihtsalt majandusliku pettumusega või kadedusvimma ja kiusuga ei saa lõppude lõpuks olla kuigi viljakas. (Kokkuvõtlikumalt räägib sellest üks Mülleri varem eesti keelde tõlgitud essee „Kuidas mõtelda – ja mitte mõtelda – populismist“, Vikerkaar 2016, nr 10–11.) Müller visandab populistlikeks nimetatud liikumiste lühiajaloo, arvates mõned populismi nime kandnud liikumised oma ideaaltüübist välja ning võttes sisse teised, mis end ise populistlikuks ei nimeta.

Tema käsitluse järgi olid natsid selgelt populistid, aga Putin ilmselt seda pole. Müller rõhutab – mõneti ehk üllatavalt –, et populism ei puuduta poliitika sisu ja võib olla nii vasak- kui ka parempoolne, konservatiivne ja radikaalne. Peatähtis on just „moraalne pretensioon“ ainuesindada (tõelist) rahvast. Poliitilised jõud, kes tahavad vaeste elujärge parandada, pensione tõsta, jõukate vara ümber jagada või otsedemokraatiat juurutada, ei tarvitse Mülleri mõistes veel tingimata populistlikud olla.

Mülleril leidub kriitilisi sõnu Ernesto Laclau ja Chantal Mouffe’i vasakpopulismi teooriate ning Cháveze ja Maduro praktikate kohta. Laclau ja Mouffe’i tandem argumenteeris omal ajal mitmes essees (vt nt eesti keeles „Antagonism, poliitika, hegemoonia“, 2015), et liberaal-tehnokraatliku lehmakauplemise ja peenhäälestuse asendumine „tõelise poliitilisusega“ leiab aset üksnes siis, kui mõni tõrjutud osa ühiskonnast hakkab esitama nõudmisi terve rahva nimel. Kuid unistustega tuleb olla ettevaatlik – vaevalt oleks kadunud Laclau nüüdispopulismi üle rõõmustanud. Sellel on nimelt küljes hoopis parempoolsuse märk.

Mülleri raamat peatub USA-l, Poolal, Ungaril, Lõuna-Euroopal, Türgil, kuid parempopulismi uue laine tekkepõhjuste ja kaugemate perspektiivide kirjeldamisel jääb ta napisõnaliseks. Ühe võimaliku tekkepõhjusena nimetab ta küll juurdunud parteidesüsteemi lahtihargnemist Euroopas. Kuid seda, et parteisüsteemi lagunemispõhjuseks võis omakorda olla külma sõja lõppemine, ta ei maini. Võib-olla saigi sõjajärgne läänemaailm oma liberaaldemokraatiat nautida üksnes tänu silmapiiril ähvardavale kommunismiohule. Nüüd seda ohtu enam pole ja liberaaldemokraatial ka sama hästi ei lähe. (Võib-olla peaksime hakkama oma lääne sõpradelt küsima hüvitist selle eest, et just tänu meie nõukogudeaegsetele kannatustele said nemad nautida sõja järel vähemalt kolme aastakümmet vabadust ja heaolu?)

Euroopa parempopulismi tõusust kirjutas Mülleriga samal ajal paradoksleva raamatukese tema bulgaaria kolleeg Ivan Krastev, kelle „Pärast Euroopat“ on peagi ka eesti keeles ilmumas. Pöördelise sündmusena, mis seadis ühtäkki kahtluse Euroopa Liidu alustesse kodeeritud üldinimliku liberalismi, näeb Krastev 2015. aasta pagulaskriisi. Kuigi kriis puudutas Ida-Euroopat kaude, aitas see teadvustada demograafilisi muresid ning pani umbusaldama Euroopa Liidu bürokraatia, ülikoolide ja panganduse rahvusvaheliselt mobiilset ladvikut.

Krastev annab mõista, et võimude lahusus, institutsioonide sõltumatus ja opositsiooni väljakannatamine ei ole mingid loomulikud instinktid, vaid Lääne-Euroopa ajaloos aegamisi väljakujunenud ühiskonna korraldamise viisid, mis pärast 1989. aastat peamiselt präänikuga, pisut piitsaga kaasa aidates meie piirkonda imporditi. Võimude lahusust aga võidakse nüüd tajuda koormana teotahtelise valitsuse ees, sest suured kavad – olgu head või halvad – kipuvad ametkondadesse takerduma. See ei lase valimiste võitjail maitsta täit võidurõõmu.

Eestis on parempopulismi sünonüümiks saanud EKRE, kellel tundub tõesti olevat pretensioon esindada „tõelist eestlust“ ja rehabiliteerida sümboolselt vapside fašismi. Kuid rahulolematus poliitika paikapandud korraldusega pole iseenesest uus. Eesti riigi põhikord tehti taasiseseisvumisel selline, et summutada „pesemata masside“ kapriise. Jüri Adams on öelnud: „Riigid on ehitatud mitmel moel keeruliseks ka sellepärast, et riigi mõistlik valitsemine peab rahvamasside emotsionaalsest seisundist olema parajalt distantseeritud ja isoleeritud.“ („Rahvakogu on nagu vene rulett“, Postimees 16.04.2013). 1990. aastatel tekkinud või tekitatud parteidesüsteem oli mõnevõrra kunstlik või potjomkinlik leiutis, sest sel pole sellist järjepidevust moodsa aja heroiliste poliitiliste võitlustega eri ühiskonnagruppide vahel nagu lääne pool. Nii näiteks on vennad Tarandid riigi toetusest elavate kartelliparteide süsteemi juba ammuilma tõhusalt kritiseerinud.

Võimupositsioonide mehitamise ehk riigi koloniseerimise suurmeister on Eestis seni olnud Reformierakond, millel õnnestus vahepeal omad poisid panna peaaegu kõikide sõltumatute institutsioonide etteotsa, v.a presidenditool. Ometigi jäi sellest võimu põlistamiseks väheks – ilmselt oli asi nõrgas populismis, võib-olla tõesti ka soovimatuses. Isamaagi on oma liikmete ja nende hõimlaste esindatuse riigistruktuurides ja majanduspoliitilistes sihtasutustes kasvatanud suuremaks, kui partei valimistulemused õigustaksid.

Mõne aasta taguses „valeliku poliitika“ vastases liikumises heideti poliitikakorraldusele muuhulgas ette tehnokraatlikku raamatupidamislikkust („Exceli-poliitkat“, „poliitikast väljumise poliitikat“). Arvan, et see etteheide matkis lihtsalt mingeid lõunamaiseid moode, nt tollesama Laclau teooriat. Tegelikkuses on kohalikke võimumänge peenhäälestuse retoorika kattevarjus ajendanud alati tõsine poliitilisus kui püüe „eristada sõbrad vaenlastest“ (eriti rahvusküsimuse pinnal).

Mülleri mainitud massiklientelism ja valikuline legalism on meile samuti tuttavad (meenutatagu kasvõi Keskerakonna ja Reformierakonna rahastusskandaalidele osaks saanud erinevat kohtlemist). Kuid populismi võimule saades võivad need muutuda veelgi massilisemaks ja veelgi valikulisemaks. Liberaalne tsiviilühiskond, mille allasurumist Müller mainib, on meil aga niigi haprake ega kujuta endast tõenäoliselt populismile tõsist vastast. Küll sobib see populistidele hästi vandenõuteooriate ülespuhumiseks (Soros, kultuurimarksistid, globalistid jne). EKRE on oma Ungari ja Poola kolleegide eeskujul väljendanud ka otsekohest soovi võtta („rahva“) kontrolli alla kohtud ja ajakirjandus. Arvatavasti kujuneb esimesest raskem pähkel kui viimasest. Ja enne riigikogus enamuseni jõudmist võib see plaan plaaniks jäädagi.

Müller ei spekuleeri parempopulismi kaugemate eesmärkide üle, sest raamatu teemaks on populism kui vorm, vahend või stiil, mitte aga paremäärmusluse sisu ja eesmärgid. EKRE fraktsiooni ridades leidub pesuehtsaid natse, „alternatiivparempoolseid“ ja antisemiitlikke vandenõuteoreetikuid, kes praeguses kliimas vist erakonna mainele enam kahju ei põhjustagi. Küllap nendel juba ka sisulisi eesmärke on. Nende tuleviku-utoopia paistab meenutavat mõnda „Sõrmuste isanda“ peatükki – inimkonna ühtsuse lagunemine puhasteks rassigruppideks (kääbikud, haldjad, päkapikud, orgid), monarhia sisseseadmine pluss vastutulelikumad naised. Kuid teekond „nanotehnoloogilisse“ natsi-Kääbiklasse saab ilmselt olema pikk ja küllap väsitakse ära.

Sajandi algusaastail jäi mulle vestlustest Enn Soosaarega mällu üks tema korduv lause, millele ta otsekui kinnitust otsinuks. Soosaar väljendas mitmes sõnastuses lootust, et Euroopa Liit, olgu mis ta muidu on, välistab jäädavalt võimaluse, et jälle tuleksid võimule mingid „maniakid ja hullumeelsed“, nagu Stalin, Hitler, Mussolini. Minule tundus toona, et Enn ülehindas nimetatud poliitikute hullust ja alahindas nende populaarsust. Nüüd võimegi tunda Euroopa Liidu kui kaitselüliti vahelt immitsevat kärsahaisu...

Omalt poolt pean aga üles tunnistama ühe rängemagi naiivsuse. Kuni viimaste valimisteni olin ma arvanud, et Eestis osutub automaatseks kaitselülitiks Ungari ja Poola stiilis võimukahmamise ees see, et meie riik pole etniliselt homogeenne ja meid on õnnistatud vene vähemusega, kelle pealegi Edgar Savisaar on nii kenasti peavoolupoliitikasse lõiminud. Muidugi ma ei arva, et liberalism ja pluralism oleksid venelastel kuidagi veres, vaid lihtsalt nende olemasolu muudab mitmekesisusega leppimise kuidagi paratamatuks.

Näib, et seegi kaitselüliti võib üles ütelda: esiteks ei tulnud paljud venelased üldse valima ja teiseks ei näi neil olevat Keskerakonnas piisavat kaalu. Nii on mitmed kaitsemehhanismid uue illiberaalse maailma ees järjest tõrkuma hakanud: USA ei vibuta enam sõrme, piitsa ega präänikut, Euroopa Liit kärssab ning vene vähemusele ei paista korda minevat Eesti poliitika, rääkimata liberaalide muredest.

Selles plindris võib ehk kujutleda muidki kaitsemehhanisme parempopulismi laienemise vastu. Kuna tegu on peamiselt meesliikumisega, nagu politoloogid on näidanud, siis kas ei võiks saada abi naisliikumisest? USAs vahest küll, kuid Eesti feminism tundub suhteliselt elitaarne värk. Ja kuidas oleks majandusega? Kui kokku on põrkamas globaliseerunud kapitalism ja selle tagajärgede vastu kriitiline populism, siis kumb jääb või peaks jääma lõpuks peale? Konks on selles, et kui valimiskompasse uskuda, siis EKRE on majanduslikult sama parempoolne kui Reformierakond. Sotsiaalse konservatiivsuse ja majandusliku vasakpoolsuse kvadraat on Eesti poliitruumis täiesti tühi. Majanduslikus mõttes vasakpoolsete jaoks seisneb nüüdisaja eriti õel iroonia selles, et vastureaktsioon kapitalismi globaalse laastamistöö tagajärgedele on võtnud parempoolse märgi.

Me oleme praegu tunnistajaks huvitavale ajaloolisele murdekohale, kus lõikuvad kohalikud pisisammud ja globaalsed suurtrendid. Tagantjärele vaadates paistab, et 1991. aastal oleks Eestil läinud just nii, nagu läks, sõltumata sellest, milline poliitik milliseid samme kelle vastu või poolt astus. Liikusid ju asjad meie lõunanaabrite juures enam-vähem täpselt samamoodi samas suunas ning seega polnud tähtis, kas rahva juhtfiguuri nimi oli Nugis, Rüütel, Kulbok või Gorbunovs.

Samamoodi võiks oletada, et ka praegusel momendil ei mängi tähtsust see, millised olid Jüri Ratase tunded valimispäeval ja tema järgnenud sammud, mis halvemal juhul võivad temast teha Eesti Hindenburgi – mehe, kes lasi parkettidele pruuni tulva. Lõppude lõpuks on parempopulistid ju esile tõusnud igal pool maailmas. Tegu on globaalse antiglobalistliku, internatsionaalse natsionalistliku lainega, mis ulatub USAst ja Brasiiliast Iisraeli, Filipiinide ja muude Kagu-Aasia riikideni. Igal pool ühtmoodi lubavad kohalikud jõumehed oma maa jälle suureks teha, kuigi ajalooline taust ja ainelised tingimused on kõikjal isesugused.

Tavaseletused populismilaine tõusule on kuidagi liiga suured, et üldse midagi seletada, ammugi siis vasturohtu pakkuda. Mida hakata peale väitega, et kõiges on süüdi kapitalism, globaliseerumine, neoliberalism, sotsiaalmeedia? Need asjad on ühtaegu liiga lähedal ja liiga kättesaamatud, et neid korrigeerida annaks. Aga siit sugenev fatalism, leppimine, meeleheide või usk ajaloolisse ettemääratusse oleks ikkagi vale. Vanu aegu tagasi ei saa, aga uutel võib olla üllatusi varuks, võib-olla isegi meeldivaid.

Mülleri raamatus leiduvad mõned huvitavad, kuigi pisut üldsõnalised ja ebamäärased soovitused, kuidas peavool peaks populistidega ümber käima. Populiste ei tohiks ignoreerida ja välistada, aga neile ei tohiks ka järele joosta (üht taktikat kehastavad meil sotsid ja teist Isamaa). Müller annab näiteks sellise konkreetse juhtnööri: „Kui mõni populist kinnitab, et Angela Merkel peab salaplaani asendada saksa Volk süürlastega, on ülitähtis, et teised debatis osalevad parteid annaksid märku, et normaalse legitiimse demokraatliku vaidluse territoorium on nüüd otsustavalt seljataha jäetud.“

Omalt poolt soovitaksin populismivastastel oma sõnavõttudes vältida üldist ja ebamäärast sõna „väärtused“. Sedalaadi moraalilugemine – et meie peame lugu „väärtustest“ ja oleme head ning teie ei pea ja olete sead – võis kellelegi hinge minna veel Lennart Meri ajal, aga praegu kindlasti enam mitte.

Jan-Werner Müller
„Mis on populism?“
Tõlkinud Triinu Pakk
TLÜ Kirjastus, 2018
176 lk

Jan-Werner Müller, „Mis on populism?“. Foto: Raamat