Miłoszi üleajalooline aasta

Czesław Miłosz Foto: Corbis/Scanpix

Kui sulle linnud tõepoolest meeldivad, siis arvan, et sellest ei tohi kõnelda. Muidu hakkavad kõik neid küttima.

Czesław Miłosz on oma „Teeäärses koerakeses“ (eesti keeles ilmunud 2011) osutanud, et linnu sära ilutseb tema nimes, mitte linnus. Nõnda et kui näen praegu mööda oma sõbra, iidse männi krokodillikoort pea alaspidi ronivat (laskuvat) puukoristajat nimega Sitta europea, millega Lamarck teda õnnistas, peaks see nimi linnu mulle justkui säravamaks tegema. Aga eestlasele vist ei tee, ehkki Miłoszi näide – Emberiza citrinella – võib-olla teeb, kuigi selle taga siutsuv „talvike“ on mulle säravam.

Puukoristaja nimele sattusin juhtumisi, et oma lugu „Jahimehe aastast“ kuidagi alustada. Mulle toob selle raamatu pealkiri mälusilme ette Karel Čapeki „Aedniku aasta“ (eesti keeles ilmunud 1964), autor ise väidab, et pealkiri pärineb Włodzimierz Korsaki samanimeliselt jahimehe käsiraamatult. Minule, kes ma sõltuvalt Čapekist ja sõltumatult Miłoszist avaldasin raamatukese „Õueonu aasta“ (2013), viitab nii linnu nimi kui ka raamatu pealkiri keelelooduse fraktaalsele, enesesarnasele iseloomule. Kirjandus pole pelk looduse jäljendamine, see on omaette loodus ise.

Oma „Jahimehe aasta“ vältel matkab Miłosz 1. augustist 1987 kuni 30. juulini 1988 Californiast Berkleyst Poolasse Henrykówisse, millenimelisi paiku on Poolas lademes, ent siin tähendab see Varssavi äärelinna osa. Muuseas, 13. sajandil ilmunud „Henrykówi raamatus“, mis pajatab ladina keeles tsistertslaste kloostri ajaloost Alam-Sileesias, leidub esimene trükitud poolakeelne lause aastast 1270: „Lase, ma vaevan end, ja sina puhka.“ Läti Henriku kroonika kirjutati veidi varem, ja seal on sees eestikeelne lause „Laula, laula, pappi!“, vaat siis.