• Seebikas Seitsmes Kuningriigis
  • Uusfantaasia massidele
  • Kas sari on parem kui raamat?

Maailma kalleim telesari hakkab otsa saama. Esmaspäeval jõuab Eesti vaatajate ette «Troonide mängu» viimase hooaja esimene osa. George R. R. Martini imeulmeromaanide sarja põhjal vändatud HBO telesarja üks jagu maksab nii palju, et selle summa eest saaks tagasihoidlik inimene oma elupäevad muretult õhtusse saata. Miks peaks keegi sellise raha, 13 miljonit eurot nädalas, investeerima nohikute nišikultuuri, luues selle riskiga (pop)kultuuri muutva fenomeni ja tehes lõpuks ometi fantaasiakirjanduse lahedaks?

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele

«Troonide mängu» edu raamib tema eelkäijate kõrge kvaliteet. Nii «Sõrmuste isanda» kui Harry Potteri filmid tõid fantaasiakirjanduse senisest laiema tähelepanu alla. Kuid esimene on kogu arutlusaluse kirjandusvoolu tüvitekst ja teine rohkem lastele-noortele suunatud teos, mille puhul andestatakse fantastilised-ulmelised elemendid kergekäelisemalt kui nõndanimetatud tõsistes filmides.

Martin oli enne esimese «Jää ja tule laulu» (nii pealkirjastas ta oma sarja) romaani ilmumist tuntud kui väikese lugejaskonnaga ulmelugude autor ning telestsenarist. Esimene raamat, «Troonide mäng», ilmus 1996. aastal, selle kolm aastat hiljem trükitud järg «Kuningate heitlus» leidis ka koha New York Timesi menukite edetabelis. Järgnes tähelend, esialgsed mõtted produtsentide peas teha raamatust sari või film jõudsid Martinini juba uue sajandi algusaastatel. 2011. aasta suvel nägi televiisorist esimese hooaja esimest osa.