François Ozoni uus film käsitleb alaealiste seksuaalset ärakasutamist kirikus

Kultuuritoimetus
Copy
«Jumalale tänu».
«Jumalale tänu». Foto: Kaader fllmist

Kinodes Artis ja Sõprus ning Tartu Elektriteatris linastub uus prantsuse draama «Jumalale tänu» («Grâce à Dieu»), mille režissöör François Ozon on oma pika karjääri jooksul lavastanud nii melodraamasid, komöödiaid, psühholoogilisi põnevikke, muusikale kui ka erootilise trilleri. Alles paari kuu eest Prantsusmaa kinodesse jõudnud «Jumalale tänu» debüteeris Berliini filmifestivalil, kus ta võitis Hõbekaru ‒ žürii Grand Prix.

Filmi kolmeks peategelaseks on Alexandre, François ja Emmanuel ‒ tavalised mehed Prantsusmaa suurlinnast Lyonist, mille üle kõrgub uhke basiilika. Selle grandioosse ehitise müüride vahel tegutses aastakümneid katoliku preester Bernard Preynat ‒ karismaatiline mees, kes andis piiblitunde ja juhendas skaute. Nende hulka kuulusid ka Alexandre, François ja Emmanuel ‒ viksid, kuulekad ja tublid poisid, kes olid alati valmis preestrile abikäe ulatama. Kui Alexandre avastab, et isa Preynat tegeleb ikka veel lastega, pöördub ta selgituse saamiseks katoliku kiriku poole. Sest pole ju võimalik, et mesikeelse usumehe teod on tema tööandjale teadmata. Isa Preynat nimelt armastas lapsi liiga palju...

«Jumalale tänu» põhineb tõestisündinud lugudel Lyoni piiskopkonnas aastakümneid aset leidnud alaealiste seksuaalsest ärakasutamisest. Karmis draamas kajastatakse kliinilise täpsusega peategelaste Alexandre'i, François' ja Emmanueli prototüüpide kirjavahetust, telefonikõnesid ja kohtumisi kirikutegelastega, nende suhteid oma pereliikmete ja lähedastega ning nende loodud ühenduse «Vabastatud sõna» tegevust. See on lugu ohvritest, kes julgevad pead tõsta ja õigluse nimel võitlusse asuda ühe maailma tugevaima ringkaitsega organisatsiooniga ‒ katoliku kirikuga. Hingerahu saamiseks on kannatanutel vaja süüdlast karistada, olgu selleks süüdlaseks oma haigust tunnistav vana preester, tema tegusid aastakümneid varjanud kirikuisad, olulistel hetkedel pilgu ära pööranud lapsevanemad või ühiskond üldiselt, kel selliste ebameeldivate lugude peale on kombeks ohvreid süüdistada.

Prantsuse kino «paha poiss» François Ozon üllatab oma vaatajaid iga uue filmiga. "Jumalale tänu" on üks tema vastuolulisemaid, kuid samas ka kõige kergemini ligipääsetavamaid filme, sest kannatanute kallal toimepandud šokeerivad teod tuleb vaatajal endal pildikeelde panna.

Väljapeetud keelekasutus ja tegelaste näiline rahulikkus tekitab terava kontrasti «Jumalale tänu» ja režissööri mitmete varasemate bravuursete ja glamuursete linateostega. Samas on tegu siiski eheda Ozoniga. Tema loomingust on Eesti vaatajate ette varem jõudnud «Veepiisad tulistel kividel», «8 naist», «Bassein», «5x2», «Aeg lahkuda», «Ricky», «Pelgupaik», «Iluasjake», «Kodus», «Noor ja ilus», «Uus sõbranna», «Frantz» ja möödunud aasta populaarseim prantsuskeelne film Eesti kinodes, «Teine armuke».

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles