Ilmunud on Olev Remsu romaan Konstantin Pätsist

Olev Remsu, «Buraševo hullud». Foto: Raamat

Ilmunud on Olev Remsu romaan «Buraševo hullud». Teose peategelane on Konstantin Päts, kes on Venemaal, Tveri oblastis asuvas Buraševo haiglas paradoksaalses olukorras: kui ta räägib õigust, et on president, siis arvavad arstid ta Napoleonite, Leninite ja teiste hulka; kui ta oma staatuse maha salgaks, siis kuulutataks patsient nr 12 terveks. Kas on üldse vahet une, ettekujutuse ja reaalsuse vahel? Ehk on reaalsus ainult meie ettekujutus? Selles romaanis pole midagi kindlat peale aja, mis kulgeb oma sängis. Ruum see-eest väändub ja moondub, tegelased ühes sellega.

Katkend romaanist:

Dr Muzanova, neljakümne viiene volüümikas naine, ees- ja isanime poolest Ludmilla Konstantinovna, astus kindlal ülemusesammul, vilttuhvid jalas ning valge arstikittel seljas, mööda siseasjade rahvakomissariaadi Ivan Petrovitš Pavlovi ja Ivan Mihhailovitš Setšenovi nimelise Buraševo riikliku psühhoneuroloogiakoloonia number 1

otsatuid koridore. Üle õla rippus tal tumekollane, kassinahkne, juugendlik ja daamikoti kohta kaunis suur nessessäär. Naine jääb naiseks ka hingearstina, ka koloonia juhina. 

Küll osati tsaariajal keeruliselt ehitada! Muudkui siksakita, pööra paremale, pööra vasakule, tõuse trepist ja lasku trepist.  Vahel lõi koridor ootamatult päris laiaks, siis palistasid selle seinu mõlemal pool rasked, väljaspoolt kangidega suletavad rauduksed, mis viisid palatitesse, palatitesse, palatitesse. Siis tõmbus käik kitsaks, nii et kõnni ja riiva seinu, mille krohv oli murenenud, nõnda et paistsid punase telliskivi nukid. Siin valitses igavene hämarus, huvitav, kuidas siin vanasti, küünal käes, liiguti. Ettevaatust, ära ennast veriseks kriimusta! Ja põrandaid ei kütnud soojaks mitte üksi vägi, isegi südasuvel olid need jahedad, mis siis tänavusest hiljaks jäävast kevadest rääkida. Abi oli viltsussidest, mõned arstid kandsid neid kollaste sussidega, kuid dr Muzanovale niisugune eputamine ei istunud, pealegi hüplesid tutid kuidagi korrapäratult, kuidagi distsiplineerimatult. Ent ta ei hakanud kasutama peaarsti võimu ja tutte keelama.

Nii, KPP. Kontrolno-propusknoi-punkt. Kontrollpääsla. Siin ja seal palistasid seinu kinnimüüritud käikude otsad, ja ühes seesuguses asus KPP, kus valvas tindisinises siseteenistusemundris tindisinise pilotkaga lihav ja prosta suuga naine, nimeks Nina Bezfamilnaja. Parajasti  harjutas ta padruni pistmist tääkvintpüssi salve  ja nõudis propuskit:

„Bumaaga jest?“

Nõudis peaarstilt, kes käis siin  korra päevas, igal hommikul! Mis teha, kord on vanem kui meie, valveteenistus allus koloonia teisele osakonnale, mille üle peaarstil polnud võimu ning mida juhiti siseministeeriumi kohalikust jaoskonnast. Dr Muzanova esitas pääsmetähe, mis lubas temal erandlikult viibida kogu koloonia territooriumil.

„Mis sa, sitta, vahid, haise ära!“ käratas mundrinaine Bezfamilnaja, kruvis üles tõkkepuu ning peaarst võis minna kinnisesse osakonda.

Ohrannitsal, nagu kõigil teistelgi, kellest juttu teeme, oli oma hingehäda. Ta oli pärit Volgamaalt, ta sündis kolhoseerimise, suure nälja ajal. Kõik söödi ära – kassid, koerad, hiired rotid. Pudulojuseid polnud enam ammu elavate kirjas. Näljapiin  kustutas eetika, tegi lõpu südametunnistusele. Järg jõudis lasteni, kuna paljud ei pidanud neid veel inimesteks. Siiski söödi parema meelega teiste, mitte enda lapsi. Kuidas päästa Ninaks ristitud hästi tragi maimuke, mõtlesid Maria ja Antti Vourised?, kui ema oli imetamise lõpetanud. Peamiselt huntnäljaste hordide, kuid veidike iseendigi eest. Ja mida tegid karjalasoomlastest vanemad, kes kunagi olid Tverimaalt veel kaugemale rännanud, et leida elamisväärset elu? Mähkisid tirtsu hästi soojalt vattidesse, panid talle korvi kogu suupoolise, mis tares veel leidus, ning poetasid lapse ja  korvi salaja Tambov – Moskva reisirongi 9. vaguni tamburisse ning vaatasid teineteise kaisus pisaraisse uppudes Rosenbergi jaama perroonil, kuidas rong veeres paravossi suitsu pahvides kaugustesse.

„Nina jõuab näljatsoonist välja, Moskvas kindlasti leidub halastajaid inimesi,” lohutas Antti Mariat karjala keeles. „Moskva on meie kodumaa pealinn.”

Nii juhtuski. Lapsepontsaku leidis vagunisaatja-eesrindlane Serafima Nikolajeva, naine hoolitses tüdruku eest kuni Moskvani, seal viis lastekodusse.

Toidukorvis kaasas olnud lipikul oli vaid eesnimi, ei saanud vanemad ju ennast reeta, nõnda pandigi Nina lastekodupärase perekonnanime alla – Bezfamilnaja.

 Oli ka viimane hetk. Kui Antti ja Maria hakkasid Rosenbergi teivasjaamast koju jõudma, nägid nad, kuidas komplott nälgijaid tampis tareuksele.

„Anna siia! Mis sa peidad! Kolhoosis on ühisvara!” nõudsid vihased tampijad.

„Mida anda?” imestas perekond Vuorised ja laiutasid luukõhnu, ripendava nahaga käsi. „Pole ivagi”

„Laps, kus on laps?” käis hord kaela peale.

„Pole mingit last, pole kunagi olnud, näljast päris segaseks läinud,” vassisid Antti ja Maria.

Tõsi ta on, ettenägelikust ettevaatusest olid nad Ninat varjul olnud, polnud teda kirikus ristinud ega perbüroos arvele võtnud.

Paar päeva hiljem vajus kokku Antti.

Iseenesest mõista, Maria teda sööma ei hakanud, vaid mattis korralikult, kristlikult maha. Ent juba matuseööl kaevati haud lahti ning kustutati nälga. Kui last ei ole, läheb laipki, mis sest, et ainult luu ja nahk...

Kuidas nimi, nõnda vili, kuulutab vanasõna. Bezfamilnaja (Perekonnatu)  oli kui karistus, oli kui oomen, lapselt võeti perekond, naine jäi üksikuks. Ja oli eluaeg kogu maailma peale sapine, miks mul ei ole ema ja isa? Ikka hoidis ta käed rusikas, et ülekohtu pärast kätte maksta. Ta ei aimanud eales, et isa ja ema olid talle selle eluaja kinkinud.

Meie aga pöördume kõrvalepõike järel tagasi keerdkäiku.

Võttis oma paar kuud aega, kui dr Muzanova pärast Buraševosse määramist sai selgeks kogu selle Minose labürindi. Mõnikord ta  mõtles, vahest on siin ikka veel salajasi nurgataguseid, ehk isegi terveid ruume, kuhu ta polegi veel sattunud? Ja äkki tehakse seal asju, millest temal pole aimugi?

Haigega nr 12 ja tema palatiga oli just niisugune lugu. Paar korda hakkas peaarstil kõrva kolleegide jutus sõna president. Esimene asi, mis ta oli koloonias ära keelanud, oli haigete kutsumine nende luulunimede järgi. Ei mingeid Napoleone, Lenineid ja Jeesus Kristuseid arstide suus! Kõik on meie tublid või vähem tublimad inimesed, me peame nad tervetena ühiskonnale tagasi andma! Niisuguses pruugis kõlab ju irvitamine! Või koguni aktsepteerimine. Mis meedikud te olete, kui pilkate patsiente, oli pahandanud haigla juht. See pole irvitamine või pilkamine, see on õnnetukestele kaasa tundmine, oli vaielnud vanemhooldusõde Glafira Kostenko, rõõmsa nöpsninaga ja vallatute plikapatsidega naiivitar, kahe lapse üksikema. Kusjuures ta mõlemad patsid algasid peaaegu lauba juurest ning kulgesid kaarjalt üle pea. Poja isaks oli Glafiral Wermachti, tütre isaks Punaarmee ohvitser. Aga muidu igati aus ja tubli naine, oma tööd tegi eeskujulikult, tema pilt rippus mitu kvartalit järjest koloonia autahvlil. Pole vaja niisugust kaasatundmist, õige kaasatundmine väljendub hoolikas ravis, oli vastanud peaarst.

Glafira Kostenkolt oligi dr Muzanova nelja silma all - et varjata teiste eest oma teadmatust – küsinud: mis president, kes president, millest või kellest te räägite, õigemini sosistate? Oi, kuidas te ei tea, Ludmilla Konstantinovna!, oli vanemõde imestanud ning juhatanud peaarsti esimest korda läbi keerdkäikude rägastiku palati, õigemini kongi number 2490B juurde, haige nr 12 juurde.

Tuli välja, et dr Muzanova territooriumil viibib haige ilma dokumentideta, ilma haigusloota, ilma toimikuta, ilma peaarsti teadmata. Tema tulekut pole kuskil registreeritud. Ta polnud isegi leivakirjas. Täielik hullumeelsus!

Ainult üks haige oli siin, suures koloonias veel numbriga, nr 11, kes pidas ennast vanaks bolševikuks ja Lenini sõbraks (mitte Leniniks, vaid Lenini sõbraks!), kuid tema nimi oli teada, samuti raudkapis tema toimik ja haiguslugu.

Kaks aastat oli dr Muzanova esitanud järelpärimisi Tervishoiu Rahvakomissariaadi eri ametkondadele haige nr 12 kohta, ja ei mingit tulemust! Mis on ta kodanikunimi? Kust on ta pärit? Millised haigusi on tal varem diagnoositud? Ja kui teda oli enne ravitud, siis mil viisil? Ühelegi kirjale ei tulnud selget vastust, kaks korda siis teatati, et teie kiri on edasi saadetud Riiklikusse Julgeolekukomiteesse. Ja edasi jälle vaikus, vaikus. Dr Muzanova oli kange ja järjekindel naine, ta jätkas mitmete asutuste pommitamist oma küsimustega. Õigus ja õiglus peavad lõppude lõpuks valitsema! Teiselt oli dr Muzanova ise alustanud nr 12 haigusloo koostamist, tegi seda alates nullist, kuigi oli kohe näha, et end presidendiks pidavat haiget on varem ravitud.  Tänu hoolikatele veeprotseduuridele tuli sõna president nr 12 huulilt üha harvamini. Tervenemine oli silmnähtav.

Muidugi ei ole viisakas teisi vargsi, spiooni kombel vaadelda ja luurata, ent raviks informatsiooni korjamise otstarbel, inimese päästmise nimel on see lubatud.

Dr Muzanova pistis valvežurnaali ette jäänud lugemisprillid kitli rinnataskusse ning surus silma piiluaugule raske metallukse ülatahvlis.

Kostja, tuksatas naise hinge sügavuses. Jälle! Ei mingit Kostjat!, ütles mõistus, mis alati peale jäi. Haige nr 12! Peaarst keelas endale igasuguse kostjatamise.

Mees istus nariveerel küürakil, seljas triibusärk ja pobises.

Kongisarnane üheinimesepalat oli niiskust immitsevate ja hallitust koguvate paksude kiviseintega ning ilmatu kõrge laega, tundus, nagu kõik ruumid siin  ehitises oleksid mõeldud teivashüppajate treeninglaageri pidamiseks.

Nimetatud haige elas terves koloonias ainsana üksi, juba niisugune erand äratas mõtteid. Võibolla sellepärast ta pidaski ennast presidendiks?

Tal oli kogunisti vesikemmerg ning kraan ja valamu, nii et võrreldes saatusekaaslastega olid tema tingimused üpris luksuslikud. Dr Muzanova ise oli siiamääramisel paigutatud elama talle võõra, sektiskäijate pere juurde palktarre, sisuliselt ühiskorterisse, pererahva tahte vastaselt, ent nr 12 nautis omaette olemist. Peaarst  tassis endale kaelkoogu otsas rippuvate ämbritega vett pumbakaevust tänava teisest otsast, käis hoovis kuivkäimlas, ent nr 12 kasutas mugavusi nagu seda tegid austerlased kauges Austrias. 

Alul oli dr Muzanova pidanud plaani viia nr 12 üle tema enda paranemise huvides mõnda ühispalatisse, kuid  oli siis sellest kavatsusest loobunud. Ja miks? Tolle taadikesega oli alul päris raske jutule pääseda, kuid hiljem see õnnestus. Temaga vestelda oli mõnus juttu ajada,

Esimesel kohtumisel oli dr Muzanova tutvustanud ennast ees- ja isanime järgi, patsient oli öelnud, et tema on Raudne Mask. Järelikult raamatuid lugev, kultuurne inimene. Põnev lugu Raudsest Maskist, kuninga  kaksikvennast, oli plikapõlves dr Muzanovat köitnud, ta oli hakanud ennast pidama Jossif Stalini tütre kaksikõeks. Veider kinnisidee ühel hulluarstil, eks ole? Ent reaalsusetaju ei jätnud tütarlast maha, ta kontrollis ennast, andis endale selgelt aru, et tegemist on rumala soovmõttega.

Mis Raudne Mask! Maski asemel olid helged, heledad silmad, ümmargune, laiavõitu vanainimesepale, ainult vaikimine ja soov välismaailma vältida oli raudne. Ta oli täiesti apaatne, haiget oli haaranud Anaesthesia dolorosa, valuline tundetus, diagnoosis dr Muzanova.

Pikapeale sai hingearst haige nr 12 rääkima. Ta võttis koloonia raamatukogust Alexandre Dumas musketäriromaanid, otsis üles ja luges läbi teda plikana vapustanud koha ning viis ühel visiidil jutu Raudsele Maskile.

„Ta oli kuningas Loius XIV kaksikvend,“ ütles raviarst.

„See on üks versioone,“ teadis nr 12. „Voltaire arvas, et ta oli kuninganna Anne´i ja kardinal Mazarini sohipoeg,  prantsuse sõjaajaloolane Louis Gendron dekodeeris 1890.aastal vangla krüpteeritud ülestähendused ning järeldas sellest, et Raudseks Maskiks peetu oli Inglise kuninga Charles II sohipoeg,  Monmouthi hertsog, kes tahtis Inglismaal taastada katoliikluse.“

Tarkus võlus dr Muzanovat. Naise isa, rindekirurg, nädal pärast Suure Isamaasõja lõppu Austrias langenud meditsiinipolkovnik Konstantin Konstantinovitš Musanov oli olnud totaalne erudiit. Teadis absoluutselt kõike! Ent  isa perekonnanimi nägi välja  pisut teistmoodi, tütre z oli olnud pasportisti sulevääratus. Aga hääldamise puhul peaaegu ei olnud vahet.

Tarkus tunnistab ka skisofreenia olemasolu, diagnoosis dr Muzanova. Iseenesest mõista ei käi see tõdemus isa, vaid nr 12.

Arstikavalus oli appi tulnud, sild põetaja ja põetava vahel oli loodud.

„Tegelikult olen ma Konstantin Jakovlevitš,“ oli vastanud nr 12.

See võis tõele vastata, kuid võis olla ka samasugune väljamõeldis nagu presidendiks olek.

Edasistel visiitidel kuulis dr Muzanova, et haige on olnud tsaarikohtu poolt surmamõistetud. Paranoiline luul! Et ta on sõda Venemaa vastu juhtinud ning selle võitnud. Reformaatorlusluul! Et ta on juriidilise ülikooliharidusega. Võimekusluul! Et talle on elu ajal kõrge ausammas püstitatud. Suurusluul! Ja arvatavasti nüüd on see lammutatud. Jälitusluul!

Kõik kuuldu märkis dr Muzanova haigluslukku üles, nagu sellegi, nr 12 põeb maniakaal-depressiivset psühhoosi, mehel vahelduvad hüpomaania ja depressioon, mis on skisofreenia puhul normaalne nähtus.

Nr 12ga jutulõnga veeretada oli mõnus, haige oli väärikas ja väljapeetud. Ja teist  vestluspartnerit dr Muzanoval polnud. Naine oli vallaline, elas üksinda, alluvatega hoidis ta distantsi. Mis ülemus see on, kes kolleegidega semutseb? Ainult vanemõe Glafira Kostenko oli ta lasknud endale natuke lähemale, kuid ainult selleks, et too paremini korraldusi täidaks.

Tihedad suhtlemist patsiendiga võis pidada ju arstieetika rikkumiseks, ent see oli just individuaalravi, eriline  hoolitsus haige eest.

Buraševo oli väike koht, kõikide elu oli siin peo peal.

Kunagi oli siit läbi jooksnud ajalooline Peterburi-Moskva maantee, mida mööda olid tõldade ja saanidega sõitnud tsaarid ja filosoofid, siis oli teed õgvendatud, nüüd läks see linnakesest kaugelt mööda. Tollest linnakese kuldajast olid alles armsate sini-valgete pitsakendega ja sama karva hoogsate räästamustritega tõrvatud palkidest tared, mis kunagi olid palistanud riigi tähtsaima maantee mõlemat poolt. Säilinud oli ka ekstraklassi, kõrgeaulistele siniverelistele ehitatud võõrastemaja, mille üpris  viisakasse restorani läks koloonia arstkond täna õhtul raadiopäeva tähistama.  

Juba 1884.aastal oli tsaaririik Buraševosse rajanud neljasajakohalise tasuta psühhoneuroloogiakoloonia, pluss 60 tasulist kohta enam-vähem tervetele kroonupajukil olijatele. Kliiniku juurde kuulusid tollal ja kuulus tänagi seafarm, porgandi- ja kaalikapeenrad ning kartulipõld, kõik selleks, et patsiendid päris nälga ei jääks. Selle valla üle kamandas Alvina Zuhh, keda Tädi Majanduseks hüüti,  peaarst dr Muzanova temast viis aastat noorem õde.

Dr Muzanova tõstis silma kongpalati ukse piiluaugult, surus sinna kõrva.

Nr 12 pobises tundmatut keelt, dr Muzanova jaoks oli selle diagnoosinud leiduriluuluks, mis tihti kaasnes suurusluuluga – enese valitsejaks tõstmisega -, mõlemad olid selged skisofreenia sümptomid.

Dr Muzanova asetas jälle silma piiluma, koputas, nägi, kuidas nr 12 lõi ette risti.

Kui sa ennast presidendiks pead, siis usud ka, et jumal eksisteerib. Usk on oopium rahvale, skisofreenia seesama ühele indiviidile. 

„Palun sisenege, madam!“ kostus seestpoolt.

Vaat, viisakus dr Muzanovale imponeeris. 

Mitte keegi terves koloonias ei öelnud palun sisenege! Tavaliselt hõigati või koguni käratati jaa! või sisse!, lihtsalt ei viitsitud kulutada suud paarile sõnale, oldi – vabandage väga - mühakad. Ent nr 12 sarnanes kommete poolest dr Muzanova isaga, Konstantin Konstantinovitšiga, kes võlus kõiki oma galantsusega.

Palativõti sarnanes koguka koduvõtmega, krigises lukuaugus ehk jubedamaltki. Töömehele tarvis öelda, et lukud vaja õlitada. Töömeheks oli stahhaanovlanna Ivana Titova, noor, pikkade risus-räsus juustega punases kehakultuurlase dressis neiu, meestepuudus oli pärast sõda meeletu, ja nõnda olid torujürideks marid. Ivana oli hästi tragi laps, kui vaja, tagus koloonia hobustele rauadki kapjade alla, keevitas kinni looreha piid.

Arst sisenes, nr 12 tõusis tervituseks nariäärelt ning kummardas peenetundeliselt.

Nr 12 oli ainuke patsient, kellega dr Muzanova tervitas kättpidi.  

Kes peaks esimesena käe sirutama? Kui patsient oleks tõesti president, järelikult  austusväärne isik, siis mina. Aga ma ei mängi kaasa presidendiluulu, see oleks meditsiiniliselt vastunäidustatud.

Esimesena ulatas käe nr 12. Mis seal salata, surve oli nõrguke, mehel varsti juba kaheksakümmend turjal. Aga valmistas sellegipoolest puudutusrõõmu.

„Tõin teile süüa, Konstantin Jakovlevitš,“ ütles dr Muzanova pärast tervitamist ning võttis oma suurest nessessäärist välja kummikoti, selle seest õngitses  välja paraja suurusega kala, mille oli küpsetanud spetsiaalselt peaarsti tarvis koloonia peakokk Žan Ingliš.

„Kaotasin oma taskuuuri ära. Kulduuri. Enne hommikusööki oli veel olemas. Võibolla preili stahhaanovlanna varastas?“ lausus nr 12.

Preili stahhaanovlannaks kutsus haige torujüri Ivana Titovat, kes oli käinud vesiklosetti korda sättimas. Nagu skisofreenikuile omane, häiris ka nr  12 pidev veevulin.

Järelikult on alanud energiaga laetud maniakaalne periood, otsustas dr Muzanova.

Seda kulduuri oli nr 12 kaotanud juba neli korda, kõik eelmised ilmajäämised olid haigusloos fikseeritud. Arvatavasti polnud seda taskukella kunagi olemas. Aga kes teab... Kõigi teiste haigete toimikus oli kolooniasse tulemisel neilt äravõetud esemete nimekiri, asjad ise laos, mille eest vastutas peaarsti lihane õde, peaarsti asetäitja majanduse alal Alvina Zuhh, ja sealt need kaduma ei läinud. Kui haige vabastati kolooniast, sai ta oma varanduse tagasi, tõsi, seda juhtus haruharva, kui aga haige maeti koloonia surnuaiale, siis kanti kõik riigituludesse.

„Esmalt varastati presidendi ametikett, see oli paatinast ja briljantidega,“ jätkas nr 12,“ nüüd läks ka kuldkell.

Kui kell on paigutatud presidendiketiga ühte kategooriasse, siis on ka see väljamõeldis.

„Pakun kala, Konstantin Jakovlevitš,“ kordas dr Muzanova, keda riivas veidi asjaolu, et tema toitjainstinktist sündinud teole ei pööratud tähelepanu.  „Kui teil midagi selle vastu ei ole.“

Kahtlemata rikkus dr Muzanova lisatoidu toomisega koloonias kehtestatud režiimi, mille järgimist pidi ta valvama. Nagu juba öeldud, tundis peaarst patsiendi vastu sümpaatiat. Ja keelatud sümpaatia on magus.

„Tänan, Ludmilla Konstantinovna,“ sõnas nr 12. „Säga. Päris paras. Mina olen suuremaidki näinud. Kord püüdis Jaan Tõnissoni poeg Ilmar Emajõest kahe meetri pikkuse säga. Emajões oli sägasid nagu liiva mere ääres. Hüppasid lups ja lups üle Kivisilla, ise läikisid otsekui oleksid need hõbedast valatud. Kivisild on ilus, enneolematult ilus, teie olete vaba, minge vaatama! Hoidke ainult ette, et sägaga teile vastu pead ei hüppa. Kindlasti on sägasid praegugi, kui nad just pole Peipsi kaudu Venemaale ujunud. Piir on ju lahti ja see on halb. Pärast laskis armukade naine Tõnissoni maha. Mitte Jaan Tõnissoni, vaid tema poja Ilmar Tõnissoni. Kusjuures pärast selgus, et armukadeduseks – või nagu meie keeleuuendaja Johannes Aavik tahab: kiivuseks – polnud põhjust. Abielutruuduse rikkumine oli vaid ettekujutus. Nagu ehk kogu maailm. Mulle meeldib mõnikord mõelda, et kogu maailm on ettekujutus. Ontoloogiaporbleemid on väga huvitavad. Kas ma olen olemas või pole ma olemas, küsin ma endalt tihti.“

Niisuguse seosetu jutuga oli dr Muzanova harjunud. Ta ei hakanud juurdlemagi, kes on Tõnisson ja kes Ilmar ning mis on материнская река, ent материнская kõlas nagu tume, hingesügav tuksatus kokku tema tundega nr 12 vastu. Чудское озеро… See jälle oli päevselge fakt hämaras umbluuudus. Niisugune järv eksisteeris reaalselt. Sajaprotsendilist luulu pole olemaski, see oleks midagi Lobatševski geomeetria, midagi kõvera ruumi taolist, millist ei taju meeltega mitte keegi, ka Albert Einstein mitte. Kõik luulud kerkivad reaalsusest. Keegi ei tunneta kahe paralleelsirge lõikumist, isegi geeniuste geenius Lobatševski mitte, kuid ometi nad lõikuvad, sest absoluutset fantaasiaprodukti pole olemas. Nende Moskva-kodus olnud «Малый энциклопедический словарь Брокгауза и Ефрона» köiteid – niisugune mehelik tegevus oli dr Muzanova lemmikharrastus, selle ta oli külge saanud isalt, sõjasangarist meditsiinipolkovnikult – oli ta sattunud märksõjale tšuudid, tähendab need on olemas.

Olgu too Ilmarsoni säga püütud ei-tea-mis-viisil  Mатеринская река´ast, see säga oli ahinguga pooleks virutatud Oja jões, mis siitsamast varsti Emakesse Volgasse voolas.

„Head isu, Konstantin Jakovlevitš!“ soovis dr Muzanova.

Naisel ei ole suuremat õnne kui kedagi toita… Sööb täpselt nagu isa. Aeglaselt ja väärikalt, ükski raas ei pudenenud kahvlilt maha, kuigi mehe käed olid üpris põdurad. Punkt nagu austerlased paremates õllekeldrites. See liigutas peaarsti südant.

Dr Muzanova tunne nr 12 vastu oli omalaadne, kindlasti ei olnud see lihameelsus vastassoo vastu. Naisel polnud kunagi olnud ühtki meest, sest ta lihtsalt ei tahtnud neid. Ei tohi alluda karjamentaliteedile, tuleb jääd iseendaks. Kooliõed keskkoolis ja kursuseõed ülikoolis ikka imestasid, miks tal ei ole poissi või noormeest, tema vaatas siis küsijale otse silma ja küsis vastu: kas peab või?

Nr 12 oli peaaegu täpselt sama vana, kui olnuks dr Muzanova isa, auväärne Konstantin Konstantinovitš.  Tal olid samasugused heledad, helged silmad. Inimene niisuguste silmadega on aus ja räägib alati tõtt. Muidugi juhul, kui ta haige ei ole.  Aga haigenagi jääb ta ausaks, mõtlemishäire pole teadlik petmine. Me ei pane pahaks kui haavatu oigab. Luulud ongi skisofreeniku oie, seda küll artikuleeritud kõnes.

„Vaadake, Ludmilla Konstantinovna,  millised lõuad tal on! Suured ja ahned. Säga on õudne röövkala, õgib kõiki pisemaid. Nende vuntsidega ta  otsib, keda õgida,“ rääkis nr 12 ning näitas kahvliga vuntsidele. „Minu jaoks on ta Stalin. Kui keegi mulle surnud Stalinit serveeriks, siis see oleks minu õnne päev.“

Ainult psüühikahaige võis endale lubada niisugust juttu. Üksnes tema puhul polnud kohustust teatada ilmnenud rahvavaenulikkusest organeile.

Kas öelda nr 12le, et rahva juht ja õpetaja on juba kaks kuud surnud? Pole mõtet, äkki võib see haigel tekitada impulsiivseid isikuhäireid, näiteks paanikat või koguni paanilist rõõmu.

Aga dr Muzanova armastas seltsimees Stalinit põletava hingega, rahvaste isa lahkumine oli vaid lisandunud seda tulist seltsimehelikku kiindumust. Leinamiitingul  koloonia suures saalis oli ta kõnet pidades puhkenud nutma, silmad olid tal veerenud vett, muidu harukordselt enesekindel naine oli hakanud erutusest kogelema.

Partei keskkomitee oli välja kuulutanud massilise vastuvõtu parteisse asendamaks kaotatud juhti ning dr Muzanova kutsuski üles kõiki ühinema parteiga, esitas ka ise otse kõnepuldis järjekordse palve parteisse astumiseks. Avaldusi laekus hullupööra, kõik Napoleonid, Kristused, isegi Leninid tahtsid hakata ÜK(b)P liikmeks.

Haigeid loomulikult ei võetud, personali hulgast kõik soovijad peale tema said.

Miks hoiti eemal dr Muzanovat? See oli müsteerium, millele polnud seletust. Ludmilla Konstantinovna oli ainuke partei peaarst Kalinini oblastis, kaugemaltki polnud niisugust lugu kuulda.

Kinnise osakonna haigeid leinamiitingule mõistagi ei kutsutud, nr 12 viibis nagu umbkotis, tal polnud aimugi ei Stalini surmast ega teistest tähtsamatest sündmustest Nõukogudemaal.

Dr Muzanova aga ootas südame põksudes, millal pannakse mumifitseeritud juht generalissimuserüüs ja klaaskirstus Lenini kõrvale mausoleumi. Ajalehed olid kirjutanud, et see toimub varsti. Kindlasti läheb ta vaatama, siis saab Moskvast osta ka vajalikke produkte, milliseid Buraševost tikutulegagi taga ajades kuidagi ei leidnud. Leninit oli ta näinud kaks korda, siis, kui teda pioneeriks võeti, ja siis, kui temast kommunistlik noor sai, nüüd tuli Lenini kolmas ja Stalini esimene kord. 

„Kindral Laidoner rääkis,“ meenutas nr 12, „kui ta veel Galiitsias teenis Tema Kõrguse Ihukaitsegrenaderide rügemendis ja sõdis Austria-Ungari vastu, et  Pruti jões elanud eriti suured sägad. Need toitunud laipadest, mis olid visatud vette, jalust ära. Kui laipadel olid saapad jalas, siis paistis vaid peanupp, kui keegi oli saapad endale võtnud, siis nii pea kui jalad. Hea kaup ei tohi kaotsi minna või mida teie arvate, proua Ludmilla Konstantinovna? Kui Laidoner Emajões ujus, siis hüppas ta alati lupsi-lupsti üle Kivisilla, nagu oleks ta vuntsidega säga. Minge kindlasti Kivisilda vaatama, olge vaid ettevaatlik, et Laidoneriga kopsti pihta ei saa.“

„Kui üle jääb, siis võite säga välja rippu panna,“ juhendas dr Muzanova.

Kongpalati ainukese, pisikese akna ees olid trellid, trellidest väljapool õhuaken, mida sai avada ning mille taha panna nagu külmutuskappi kotti pakitud toitu.

„Nii ma teengi,“ lubas nr 12. „Veelkord, suur tänu, Ludmilla Konstantinovna. Ma tean, miks te minust hoolite. Sellepärast, et te olete tatarlanna. Teie perekonnanimi ütleb mulle, et te olete tatarlanna. Mûsâ ibn 'Imran on muhameedlastele  sama, mis juutidele ja kristlastele Mooses. Mina olen eestlane. Mu kristlik nimi on Konstantin, augustus Constantinus Suurest pärit. 22. mail tähistavad kõik õigeusklikud ja luterlased minu nimepäeva. Teid ja mind hoiab praegu oma vangis too vuntsidega tegelane, sellepärast me teineteisega klapimegi.“

Tss! Ka luulukimpus skisofreenik ei tohiks niisugust juttu ajada! Seintel võivad olla kõrvad, ka paksudel kiviseintel.

Eestlane? Tšuud ikkagi.

Otsekui psühhiaatria õpikust. Krestomaatiline näide selle kohta, kuidas luul kasvab reaalsusest, tõdes arst. Isa lemmikraamat Brockhaus Enzyklopädie, mis Konstantin Konstantinovitšist järele jäi ning tütardelegi armsaks muutus, ütleb, et tšuudid elavad Eestimaa ja Liivimaa kubermangus, see annab haigele idee pidada ennast eestlaseks. Huvitav, miks ta end liivlaseks ei pea? Paljude riikide peaks on president, siit ka paralleelluul pidada ennast presidendiks.

Jälle see paralleel juutidega! Kas õhus on äikest?

Kallis kolleeg, patopsühholoog dr Borovaja oli hiljuti jutustanud anekdoodi. Stalin räägib poliitbüroos: Adolf Hitler oli suur kurjategija. Adolf Hitler oli väga suur kurjategija. Adolf Hitler oli maailma suurim kurjategija. Adolf Hitleri kõige suurem kuritegu seisnes selles, et ta kõike juute ei hävitanud.

Hirmujudinad ajab peale. Ja Kostjalegi on parem, kui teda ei ravi juut.

Larissa Borissovna Borovajal oli sihuke tülgastav komme sosistada teisele kõrva. Kummardus sinu poole ning vaata, et peaaegu puudutas huultega su kõrva. Mida ta sellega ütles? Et kõiki teisi ta kahtlustab, ainult sind usaldab?

 „Tatarlased, teie valitsesite Moskooviat!“ hüüatas haige nr 12 oma nõtrusest hoolimata elavalt ja rõõmsalt. „Teie tõite Moskooviasse riikluse! Kõik Vene vürstiriigid maksid teile andamit. See oli Kuldhordi ajal, kõige usinamalt maksid Novgorod ja Moskva, maksid nende suurvürstid Neeva Aleksander ja siinne Kalinini, vabandust Tveri suurvürst Mihhail Jaroslavitš, nemad oli Kuldhordi khaan  võtnud oma vasallideks ning määranud kohalikeks valitsejateks, andamikorjajateks.“

„Tss, palun  ärge solvake minu rahvust, Konstantin Jakovlevitš, mina ei ütle ju midagi paha tšuudide kohta,“ lausus dr Muzanova. „Need oli mongolid, kes ikestasid Venemaad ja meid, tatarlasi, Venemaa vabastas ennast ja meid Mongoolia ikkest.“

„Teie solvate hoopis meid, eestlasi, kui te mulle tšuud ütlete!“ pahandas nr 12. „Kas te teate, et Eesti piir käib vastu Hiina müüri, Venemaa peab vahelt kaduma! Mis veel parem – sõlmime liidu, teie surute Venemaad idast, meie surume läänest, pitsitame ta nulliks. Moskva jagame jõe järgi, teile paremkallas Kitaigorodiga, meile vasakkallas Kremliga. Olete nõus?“

Leiduriluul, veendumuslik mõtlemishäire. Haige esitab oma väljamõeldisi kui fakte. Siin ei ole ratsionaalselt seletusel, veel vähem luulu kummutamisel vähimatki tolku, see vaid kinnitab inimese usku, diagnoosis dr Muzanova. Ei ole mingit mõtet hakata luulule vastu vaidlema. Faktidega luulu ei kummuta, põhjus-tagajärgeloogikaga samuti mitte. Ainult pikaaegne, hoolikas ravi aitab haigel vabaneda oma painajaist.

„Me kõik oleme Nõukogude inimesed, mina, teie, juudid ja tatarlased, kõik-kõik. Ja me kõik oleme selle üle uhked, et me oleme Nõukogude inimesed,“ manitses dr  Muzanova, sest mine tea, seintel võivad olla kõrvad.

„Mina jälle olen uhke, et mina olen õigeusku,“ ütles nr 12.

Ka sellest usuluulust tuleb ta päästa, mõtles dr Muzanova süda täis sooja kiindumust haige vastu. 

Hüvasti jätsid nad jälle kättpidi, sedapuhku sirutas esimesena käe peaarst. Tema on siin valitseja, ei keegi teine.

Järgnes suur visiit koos kolleegidega kõigisse palatitesse, seejärel kibe töö, täis tohtritööd – patsientide haigusolukorra diagnoosimised, ravi ja ravimite määramised, ja mis seal salata, ravimeid nappis, õigupoolest neid peaagu polnudki. Suur osa ajast tuli kulutada asjaajamistele, mis otseselt meditsiini alla ei käinudki – küttepuud muretsemine, oli vaja kinnitada  brigaad, mis metsa läheks; üle kontrollida ja seejärel allkirjastada personali palgasaamise dokumendid; saata partei keskkomiteesse tervishoiu rahvakomissariaadist tühjast tagasi tulnud taotlus kahe hobuse eraldamiseks kolooniale ja veel ja veel ja veel.

*

Hilisõhtul pidutses tosinkond Buraševo psühhoneuroloogiakoloonia meedikut linnakese ainukeses, võõrastemajas Dorožnaja paiknevas restoranis  Dorožnaja, kõik lustlikud ja rõõmsad, ent tumedates,  väärikates toonides esindustualettides, vaata et matuserüüdes. Daamide rindadel sädelesid laelühtrivalguses sõjas teenitud tagasihoidlikud medalid, rõivailustuses domineerisid patšokid, need tõstsid õlad kõrgemateks, andsid neile nurgelisema, meheliku kuju.  Mehed olid kadunud sõtta, naised asendasid neid  ning võtsid pikkamööda otsekui evolutsiooni käigus ka vastava välimuse.

Pilt näidaku olemust, ärgu olgu vaid dekoratsiooniks.

Laua otsas, aukohal istus dr Muzanova, ehtsatest, Austriast pärit pärlitest kee sädeles naise püstjatel, võimukatel rindadel, selle alt paistis aumärk  „За взятие Вены“. Viini võtmise eest!

Peaarsti paremal käel oli patopsühholoogi Larissa Borissovna Borovaja koht, tema ametinimeks koloonias oli peaarsti esimene asetäitja meditsiini alal ning tema pilk lookkaarjate kulmude alt oli, nagu asetäitja kohus, veel rangem kui peaarst dr Muzanoval endal. Vasakul käel oli platsi võtnud peaarsti esimene asetäitja majanduse alal, Ludmilla Konstantinovna Muzanova lihane õde Alvina Konstantinovna Zuhh, kes hoidis pead alati vasakule kaldu, ka siis, kui seal polnud kuningatütre kuldkiharatega frisuuri nagu täna.

Asetäitjaid number kaks kummaski vallas polnud, kuid see ei takistanud tublidel naistel olla esimesed. Järjekorrasõna määras nad kõrgemasse palga- ja talongideklassi ning selle lisamise eest olid nad dr Muzanovale tänulikud.

Meie arstkond oli täna ainukeseks külaliseks restoranis, mille valge sisekolonnaadi ja valgete siserõdudega peegelsaal kõneles kunagisest, praeguseks ammu hääbunud hiilgusest. Omal ajal peeti siin  keiserlikke balle, siis, kui tõldades või saanides siniverelised reisijad kahe pealinna – Peterburi ja Moskva – vahel tegid Buraševos ööpeatuse, nüüd püsisid rõdud seina küljes ausõna peal, ettevaatust, et kaela ei varise. Parkettpõrand oli kummi kaardunud ja aukudega, kolonnaadi kaks sammast aga viltu vajunud, toetusid ülaotsa pidi peegelseina najale, seinast endast oli mitu suurt peegeltahvlit välja kukkunud.

Ilmus smokingis ja kikilipsuga ettekandja, kandikul karupraad, asetas selle suurel vaagnal laua keskele, salatite ja muude suupistete kõrvale. Kostusid arstide vaimustunud üllatushüüded.

„Palun valage välja!“ käskis laua otsas, aukohal istuv dr Muzanova ettekandjat ning meherüüs nooruke naine võttis karahvini laua keskelt ning täitis kõikide pitsid.

Dr Muzanova oli vahepeal lasknud oma elukoha  peremehel, linnakese habemeajajal ja juuksuril Virinejal, teha lokid.

Jah, isegi iidset meestetööd, parratimmimist tegi Buraševos tubli seelikukandja, sest püksikandjaid lihtsalt polnud, võta või pea maha. Aga elektrilokid sätendasid rõõmsalt ja eredalt laelühtri valguses. Nüüd tõstis dr Muzanova  pitsi ning kõlas esimene toost:

„Seltsimehed, elagu raadiopäev! Mida me teeksime ilma raadiota? Istuksime pimeduses nagu umbkotis. Hurraa!“

„Hurraa!“ hõikas terve laudkond.

Rüüpeks oli va kibe, džinnimaitseline Ohotnitšnaja, viin  kadakamarjade, nelgi ja punase pipraga.

Teisel korral kallas pitsid täis dr Muzanova, tema suust kõlas ka toost Tädi Majanduse, Alvina Zuhhi terviseks, kes täna, raadiopäeval, 7. mail sai neljakümne aastat vanaks.

„Nüüd peate te, Alvina Konstantinovna, raadioks hakkama!“ ütles vanemhooldusõde Glafira Kostenko.

„Me kõik peame raadioks hakkama. Me kõik peame tegema raadio häält,“ naeris sünnipäevalaps ning võttis üles lastelaulu „Maša ja karu“. 

Ja kõik peolised laulsid sellest, kuidas Mašake ja karu jalgpalli mängivad, kuidas karu võidab ja Mašake nutma puhkeb.

„Paha karu!“ ütles Glafira Kostenko. „Mina tahan Mašale appi minna.“

„Nüüd on see karu siin,“ märkis patopsühholoog dr Borovaja, kord vingus, kord lõbusa ilmega meditsiiniteaduste kandidaat, kes oli niivõrd pühendunud arstitööle, et oma sättimises oli ta sutsu lohakas – kord jooksis sukasilm üles,  kord oli siit-sealt nööp puudus.  Seeliku puusadele kergitamisele teiste nähes ei löönud auväärt daam risti ette, seda enam, et ta oli jumala ateist.

„Paras talle, mis ta siis võidab!“ kähvas vanemõde Kostenko.

Seejärel asusid naised sööma ja jutlema.

„Karu on…“ püüdis dr Muzanova vestlust sisse juhatada, ent neuroloog Ida Romanovna Pankina, paksuhuulne, vuntsiudemetega naine lõikas vahele:

„… metsade valitseja.“

 „Ida Romanovna, kallis, ma tahaksin oma lause lõpetada, kui teil midagi selle vastu juhtumisi ei ole, “ lausus dr  Muzanova rahulikult, ent ülemuslikult.

„Kas ta siis ei ole metsade valitseja?“ küsis dr Pankina pisut solvunult.

„Hm,“ pahandas dr Muzanova. „Ma tahtsin öelda, et näiteks Moskvas oleks karupraad luksus, meile aga on igapäevane toit.“

„Ma olen kogu aeg öelnud, et moskvalased ärgu uhkustagu sellega, et nad elavad Moskvas,“ ütles üle pikavõitu laua vanemõde Glafira Kostenko, seltskonnas ehk ainus, kelle kohta poleks sobinud öelda soliidne, rohkem tema rõõmsa, ümmarguse ja kena näolapi ja lõbusa nöbinina kui teistest madalama meditsiinipositsiooni tõttu.

Kes ütles, et palvetest pole abi? Glava oli plikaeast saati palunud, et Taevataat viiks minema tema tedretähnid, ja palun väga – juba enne esimest korda abielusadamasse tüürimist need läinud olidki. Tõsi, kui naine erutus nagu elekter, tõi Saatan need viivuks tagasi, mis veelkord tõestab, et igavene sõda hea ja kurja vahel käib olemise/teadvuse sügavustes hooti edasi.

 Kohad ümber laua olid määratud vastavalt redelipulgale kolooniahierarhias ning vanemõde Kostenko istus laua tagaotsas. Ta kandis täna pikki, vallatuid Miša-kõrvaehteid, need olid mõeldud neidudele, kujutasid mõmmilelu ning kõlisesid, kui Glava – nii teda hüüti – pead pööras. Koolis oli tüdrkuil kõrvarõngaste kandmine keelatud ning nii oli tahtmine tallegi öelda – võtku ära, pole lubatud!

„Vaat, see on kahestumine!“ leidis meditsiinikandidaat, patopsühholoog dr Borovaja. „Ise on karu vastu ja Maša poolt, kuid kannab karu sümboolikat.“

„Kolleeglik õelutsemine,“ pillas dr Muzanova muiates. „Teeme nii, et me töövabal ajal ei diagnoositse.“

„Arst jääb arstiks 24 tundi ööpäevas,“ sosistas dr Borovaja dr Muzanova kõrva kummardades end tema poole, nõnda et rinnapartii puudutas lauatahvlit.

„Salajutt läheb haisema!“ hüüatas vanemõde Kostenko naeruhelinal.

„Seltsimees Borovaja ütles, et arst ja jääb arstiks nii töö kui vabal ajal ning kahtlemata on tal õigus,“ teatas dr Muzanova kõigile.

Arstkond noogutas pead, kõik nõustusid.

„Kui siga süüa ei ole, siis läheb karugi asja ette,“ sõnas seejärel Alvina Zuhh, ainuke mittemeedik seltskonnas.

Kolooniafarmi sead olid otsas, näljasurma vältimiseks oli just Alvina Zuhh ise loomad vastu nääre tapnud, kontkõhnad ruigamid oli meeletult röökinud, kui naine neile pika Soome pussi kõrri suskas, loomi olid jalgadest kinni hoidnud vanemõde Glafira Kostenko ja tööpreili Ivana Titova, keda loomulikult poldud seltskonda kutsutud. Kõik kolm asjaosalist olid oma presentpõlled üleni verega määrinud. Ent sead olid päästetud, koloonia võis liha poolest rahulikult maipühadeni elada.

Restorani šeflussovhoosisisi Teine Viisaastak farmist olid sead aga talvel lihtsalt kadunud, kuhu ja kuidas, seda uuris prokuratuur. Vaagnal lebavad karu oli paar päeva tagasi restorani vedanud Alvina Zuhh, ise hobust ja vankrit juhtinud, ise metsaisanda oma turjal kööki tassinud, palunud nülgida ning tänaseks praad valmistada.

„Meil jäigi lahtiseks, kes siis tabas,“ võttis vana teema üles naistekorpuse juhataja Nadežda Latõnina, halvatud parema käega aine, kes käis metsas suusatamas. „Mitu pauku kõlas korraga, seda ma kuulsin. Ja siis ta langes. Kaks poega panid müdinal plagama.“

„Mina arvan, et Ludmilla Konstantinovna tabas,“ ütles neuroloog dr Pankina, et huultele meemäärimisega heastada apsakat, mis juhtus paar minutit tagasi, siis, kui ta  peaarsti jutule vahele segas.

„Mina selles nii kindel ei ole. Karu oli ka mul kenasti kirbul, kui ma triklile vajutasin,“ tõstis häält dr Borovaja, kes eales peaarstiga ei nõustunud.  

„Lepime kokku, et me mõlemad tabasime,“ sõlmis dr Muzanova kompromissi.

Ülemus peab oskama au ja kiitust alluvatega jagada, ei tohi kõike endale kahmata.

„Mina karu ei söö, sest mina armastan karu,“ teatas vanemõde Glafira Kostenko, kes tõesti näkitses vaid Olivier´ salatit ja pohlamoosi.

Pohli oli armastanud ka seesama metsaisand, ent vaevalt et ta sinna juurde suhkrut lisas ja marju keetis. Karu toitus tervislikult, manustas metsaande toorelt.

Kõik lauasistujad ütlesid, et nemad armastavad karu.

„Karu sümboliseerib tõelist meest,“ ütles  sünnipäevalaps Alvina Zuhh, Tädi Majandus. „Niisugust, kelle kallistus on juba kallistus, kes kallistab, nii et kondid ragisevad. Siis tunned armastust.“

Kõik tunnistasid, et karu sümboliseerib tõelist armastust.

Ja kelle peale mõtles sel hetkel dr Muzanova? Nr 12 peale! Mis see oli, mis auväärse ja eeskirjadest veendunult sisekorra reeglitest kinnipidava tohtri keelatud muldvana äti poole kallutas? Eriline arstiinstinkt? Hoolitsejainstinkt? Toitjainstinkt? Emainstinkt? Ülemuseinstinkt keelas režiimi rikkumast, ent miski oli kangem. Ehk armastus oma isa, Austria mullas puhkava isa, polkovnik Muzanovi vastu?

 „Aga kuhu karu pojad jäid?“ jätkas vanemõde Glafira Kostenko. „Need, kes plagama pistsid? Mis siis, kui minu lapsed üksinda jäävad? Kui mind siia lauale tuuakse? Kuidas teile maitseksin mina, praetud ja kõik karvad ära kistud?“

Seltskond pahvatas naerma – Glavake jäi Glavakeseks nii peolaual kui tööl.

„ Mina arvates on karu on väga…“ ütles Alvina Zuhh.

„… maitsev,“ lõikas vahele dr Pankina.

Neuroloogi kihutas tagant halb harjumus olla vastamisega esimene. Tal oli see pärit kodunt. Pisiplika Ida mäletas, kuidas ta istus isa Roman Timofejevitši süles ning papaa koos majanaabritega hoovis kastanipuu all laua taga doominot tagus. Isa oli kellasepp, paremaga parandas uure ja vekkereid, vasakuga kõmmis nuppe plaks ja plaks vastu lauda, hüüdis mängupartnerile võidukalt: too turule oma kits, mis piima ei anna! Moskva „Lokomotiiv“… alustas mängupartner,  isa torkas vahele: … kaotas. Ei võitis, parandasid kaaslasid nagu ühest suust. 1:0!, ütles isa. Ei, 2:0, parandasid teised.

Mis sest, et papaa ilmlõpmatult eksis, oli tal ikka rõõmu esimesena ütlemisest, teistele vahele hüüdmisest.

„Maitsev nagu mehed, nagu isandad,“ lausus vanemõde Glafira Kostenko.

„Teinekord on nende meestega hullult jändamist,“ kaebas Alvina Zuhh. „Tean seda omast käest.“

Alvina Konstantinovna oli abielus, tema mees Jehošua Amirovitš Zuhh, Pobeda-auto omanik, elas Moskvas ja töötas Riigiplaanis, eraldas vahel altkäe Buraševo kolooniale seda ja teist. Ent ikkagi valitses siin karjuv puudus, ei jätkunud isegi seepi, hambapulbrist võis ainult unistada. Aga naised olid nutikad, sügiseti tegid nad loodusesse ekspeditsioone, varusid kuhjade viisi tõrvalilli, mis pesemise juures vahutasid nagu seep.

„Karul on niisugune õrn liha, otsekui paitaks hinge,“ rääkis Alvina Zuhh, kellele täna anti pikemalt sõna. „Ja rasva pole kopika eestki. Kevadine karu, kulutas kogu rasva talveunes koopas ära…“

„Jagas poegadele!“ täpsustas vanemõde Glafira Kostenko.

„Kas sa mäletad, Ljuda, kuidas me kord sõime rasvast karu?“ küsis Alvina Zuhh oma õelt, peaarst dr Muzanovalt. „Kogu perekond oli ümber laua.  Meie auväärsele isa,  Konstantin Konstantinovitš, armastas rasvast karu. Väga armastas. Mooses ei keela karu süüa, Mooses räägib karust ainult kolm korda - Esimene raamat, 25. salm, 25. lõik: See, kes sündis esimesena, oli punakas, täiesti nagu karune kuub; ja temale pandi nimeks Eesav; Esimene raamat, 27. Salm, 11. lõik: Aga Jaakob ütles oma emale Rebekale: „Vaata, mu vend Eesav on karune, aga mina olen sile.”; Esimene raamat, 27. salm, 23. lõik: Ja ta ei tundnud teda ära, sest tema käed olid karune nagu ta venna Eesavi käed; ja ta õnnistas…”

“… teda,“ torkas vahele dr Pankina.

„Kui hea mälu teil on, Alvina Konstantinovna!“ kiitis dr Latõnina, viibates oma vasakut kätt, mis liikus normaalselt.

„Isalt päritud,“ vastas majandusnaine Zuhh, silmad säras komplimendi puhul.

„Tsss! Moosest ei tohi rääkida,“ keelas dr Muzanova, püstinäpp risti huulil.

„Meil oli ümmargune laud keset söögituba ja karu lebas  kristallvaagnal keset lauda...“ meenutas Zuhh.

„Karust tohib rääkida,“ lubas dr Muzanova.

„Kas sa, Ljuda, mäletad meie Moskva-korteri ümmargust söögilauda? Ma ütleksin, et Konstantin Konstantinovitš armastas hullult karu,“ jätkas Zuhh.

Loomu poolest range dr Muzanova kortsutas peolaua otsas, aukohal, rahulolematult kulmu. Tuju oli naisel küll parasjagu meeleolukas, kuid mida ei tohtinud, seda ei tohtinud. Asjaolu, et koloonia majandusjuhataja ametit pidas peaarsti isiklik õde, oli poolavalik saladus, mida ei maksnud avalikult kuulutada.

„Mina ei luba seda sõna kasutada,  Alva! Keegi ei tohi seda sõna kasutada. Mitte keegi! Ma ei taha seda kuulda! Ei taha, ja kõik! Meil ei ole neid nõndanimetatud hulle. Ja seega pole mõtet sõna hull kasutada,“ keelas dr Muzanova. „Sina, Alva, tegid seda kaks korda. Meil ei ole neid. Meil on kõik tublid inimesed. Mõned on küll vähemtublimad, tõsi. Aga kõik peame me terveks ravima. Meil on haiged, kes tahavad…“

 „… elada,“ pistis dr Pankina.

„Jälle!“ ütles dr Muzanova ja laiutas muiates käsi – paratamatuse vastu ei saa.

Ta ei saanud öelda – õde, ära kutsu mind õeks! Ettekandja võis kuulda. Ja nii keelas dr Muzanova midagi muud.

„Idotška on meil lootusetu,“ märkis Alvina Zuhh ja  pahvatas naerma ja tema järel tegid seda kõik tosinkond meedikut.

„Kõik lapsed tahavad elada, eriti karupojad,“ tähendas Glafira Kostenko.

„Ludmilla Konstantinvona, te ütlete, et meil on inimesed,“ lausus patopsühholoog dr Borovaja, igavene vaidleja. „Kas inimesed kannavad numbreid? Ainult vangid kannavad numbreid. Meie kaks haiget kannavad, järelikult ei ole nad inimesed. Ainult teie, Ludmilla Konstantinovna, teate haigete nimesid, meie jaoks on nad numbrid.“

Muigel ilmed tõmbusid tõsisemaks. Püsis vaikus.

Ei maksa oma autoriteeti kahandada ning dr Muzanova ei hakanud tunnistama, et nr 11 nime ta teab, ent nr 12 perekonnanimest pole tal aimugi. Ning viimase ees- ja isanimeski – Konstantin Jakovlevitš - pole ta kindel, kuna andmed pärinevad haige enda suust. Aga kui mees on juba luulumeister, arvab end presidendiks, miks peaksid nimedki olema tõesed?

Dr Muzanova mõõtis pilguga oma kolleege.

Ikka oli naisel tunne, et keegi teda jälgib. Keegi, kes näeb sügavale sinu sisse. Kaugelt sügavamale kui sina ise. Keegi, kellele kuulub hääl. Mis hääl see oli? Kust see tuli? Kuuldus nagu taevast. Kas niimoodi, dotseerival toonil räägib Jehoova? Jehoova, kes kõike teab, kõigel silma peal hoiab ning keda pole olemas? Ainult mõni patsient peab ennast Jehoovaks. Ja mõni patsiendivääriline usub. Nagu näiteks majaomanikust majanaaber, juuksur Virineja, ühtaegu vanausuline ja baptist, sest topelt ei kärise ning kunagi ei tea, mis kivi all on jumal peidus.

Tolle jälgija hääl teatas dr Muzanovale, et keegi ametiõdedest informeerib NKVD. Kes see võiks olla? Glafira Kostenko? Tema on nii lihtsameelne, et räägiks esimesele vastutulijale kõik ära. Nagu ta oma abikaasadest pajatab, sakslasest ja ukrainlasest, Wehrmachti-mehest ja punaarmeelasest. Et üks oli niisugune ja teine oli naasugune. Vahest naine vaid teeskleb naiivsust, tegelikult on hirmus salakaval? Äkki on nöbinina maskeering? Peaks kunagi sellest kinni võtma ja tirima, mis siis, kui tuleb ära? No ära oma kahtlustamistega liiale mine! Aga miks pole teda vangi pandud Saksa ohvitseriga liiderdamise eest? Vahest hoopis neuroloog dr Pankina? Sügisel käisime kõik „Punase kalamarja“ kolhoosis  šeffideks, võtsime kartuleid. Ida Romanovna ei tulnud. Teda ei puudutanud keegi. Mis erilised teened siis temal on? Ehk naistekorpuse juhataja Nadežda Latõnina? Tema on käib talvel linna taga suusatamas ja suvel krossijooksu tegemas, ehk toimuvad seal konspiratiivkohtumised nuuskuriülesannete andjatega? Kes teab, äkki saab füüsiline invaliid vaimset tuge koputamisest, tunneb end selles professioonis  teistega võrdseks tõstetuna?  Õde Alvina? Tema mees töötab Moskvas nõnda tähtsalt kohal, et lihtsalt pidi olema seotud NKVDga. Ja miks mitte värvata oma abikaasat, siis jäävad informaatorirahad perekonda? Keegi laua tagaotsast? Ja neid võis olla mitu, nii on juhendajal ohvitserid võimalus kontrollida ettekannete täpsust?

Dr Muzanova tõstis keskvaagnalt enda taldrikule uue karuviilu, tajus järsku, mis mõtted olid teda hõivanud, naine raputas korraks pead, nõnda et pärlid kaelas kilisesid tuhmilt, ning sisendas endale: ei, ma ei põe jälitusmaaniat, ei põe!

Teenida NKVD-d tähendab teenida riiki, tähendab teenida parteid, mis meid, ka mitteparteilasi, juhib.

Ja hea, kui  arstkonnas leidub informaatoreid, oleks neid kaks rohkemgi, siis raporteeriksid nad minu riigitruudust, usku parteisse ja riigijuhtidesse ning vahest siis saan viimaks parteisse, otsustas dr Muzanova. Näiteks dr Borovaja. Tema sosistab anekdoote. Näiteks hiljuti rääkis ta Stalinist ja Hitlerist, kes justkui olevat juutide hävitamise küsimuses ühel meelel. Kas käis see minu pihta? Aga mina olen tatarlanna, vaadaku mu passi! Juba mu isa oli tatarlane, temal õnnestus hankida isikutunnistus, mille viiendal, rahvusereal seisis – татарин, minul on татарка.

Mis passis, see õige ja objektiivne. Mida pole passis, see on luul ja subjektiivne.

Ja kuidas pole dr Borovajat riigivastaste juttude eest vahele võetud? Ehk teeb ta seda ülesandega, fikseerib, kes naeravad, ning organid omakorda tähendavad üles, kes teatamata jätab. Või on asi lihtsam, tema püüab anekdootidega endalt kahtlust hajutada? Kuidagi liiga kiiresti edutati ta peaarsti esimeseks asetäitjaks, miks läks tema kandidatuur ministeeriumis lipsti läbi? Mis sest, et ma ise selle esitasin, ikkagi võinuks vastuseisu olla.

Ah, pole viga, kui väga hulluks läheb, teema paugu, lohutas dr Muzanova mõttes. Talle kui tegevohtserile oli usaldatud püstol, ja vähemalt tosin korda päevas kujutles psühhiaater, kuidas ta toru laubale asetab ja siis vajutab... Poole pead viib minema, see küll on kole inetu. Ja teenistusrelv on ette nähtud kallaletungija hävitamiseks. Aga kas ma ei tungi iseendale kallale, kui mulle käivad peale enesetapumaaniad? Järelikult tuleb mind hävitada. Õigupoolest leidub teisigi vahendeid, näiteks riputamine ja arsti jaoks on alati mürgid käepärast, tarvis vaid suu lahti teha...

Kui kurk oli mitu korda kastetud, neli-viis toosti öeldud, tõusis peaarst laua tagant, kõndis tikk-kontsade klõbinal väljapeetud sammul põiki üle aukliku parkettpõranda, naise plisseeritud volangidega mustast siidist kleit oleks pilke püüdnud, kuid kahjuks ei olnud restoranis neid, kes oleksid talle silma heitnud. Pärlikee hüpleval büstil helkas medalit riivates… Või helises „За взятие Вены“? Tont sellel vahet teeb…

Ludmilla Konstantinonvna suundus sammassaali  nurka, seal seisis taburetil pasunakujulise helitoruga grammofon, selle kohal riiulil ootas terve virn vinüülplaate. Nii pill kui plaadid olid maha jäänud sakslastest.

Dr Muzanova valis hoolikalt muusikat, kohendas prillegi silmade ees.

Saksa keele oli ta endale selgeks teinud patriotismist, seda oli koolis püütud õpetada kui vaenlase number 1 keelt, mida tuleb hästi tunda. Koolist, olgugi et see asus päris Moskva südames – dr Muzanova ja Tädi Majandus olid sünni pooles moskvalannad, ja kolleegid olid selle üle uhked, et neid juhivad pealinlased - ei olnud suurt abi, õpetaja ei osanud ise seda keelt, saksa keele oli tulevane tohter omandanud oma armsa ja range isa, Saksamaal stažeerinud kirurgi dr Konstantin Konstantinovitš Musanovi õpetamisel.

Kodus oli isa rääkinud saksa keeles, et kui on õnne, siis visatakse tüdrukud keelevaldajatena langevarjuga alla vaenlase tagalasse ning seal purustavad nad sildu ja raudteid, panevad põlema viljapõldusid ja metsi. Või lähevad ja lasevad kuuli Hitlerile otse suhu, pidagu siis veel oma hulle kõnesid. Niisugune oli dr Muzanova ja ka Alvina Zuhhi unistus, kahjuks see ei täitunud, kuid saksakeelsele alale vanem õde sõja lõpus siiski jõudis.

Dr Muzanova oli Moskva ülikoolis väljaõppinud psühhiaater, ent sõjas oli ta teeninud rindearstina. Kodumaa vajas haavatute sidujat ja põrutatute kandjat ning vapper naine tegi seda tööd üle pea vihisevate kuulide all. Ta ei kartnud, päästa inimesi tähendas tema jaoks ülimat õnne. Ainult sildade õhkimine, rongide kraavilaskmine  või Hitleri tulistamine olnuks etem, ent mida ei saa, seda ei saa

Isal, klassikaliste, kaarjate vuntsidega rindekirurgil, polkovnik Musanovil õnnestus kombineerida tütar enda juurde operatsiooniassistendiks, nii nad lõikasid haavatuid üle kahe aasta koos. Nende sõjatee jõudis Austria pealinna Viini. Sõda oli juba terve nädala lõppenud, nad töötasid Viini laatsaretis kui fašistlik fanaatik, hoone kütja, vennaskonnast „Viimane front“ oli tapnud isa kirvelöögiga pähe. Konstantin Konstantinovitši kõrval oli seisnud Doonau flotilli täismundris ülem, admiral Vassili Tsinovitš, ent millegipärast valis mõrvar arstikitlis mehe. Ju lootis ta, et nõnda surmab ta rohkem vabastajaid, kuna likvideerib elude päästja.

Meditsiinipolkovnik Musanov maeti kõigi auavalduste saatel pidulikult Viini Leopoldstadti kalmistule, hauale püstitati punane kangelasobelisk viisnurktähega tipus.

Tundus, et austerlased on hoopiski aru kaotanud, mõni neist vandaalitses vabastaja kalmu kallal. Dr Muzanova laskis kohalikul plekksepal, äärmiselt kõhnade ja kondiste kätega herr Leopold Hirschil obeliski mitu korda uuesti teha, kuna see oli puruks pekstud. Maksis meditsiinipiiritusest tembitud viinaga, see valuuta oli kehtinud kogu võidutee läbi Rumeenia, Ungari ja Bulgaaria.