«Troonide mäng»: kas nii hea, kui ootasime?
Ettevaatust! Sisaldab spoilereid!

Kit Harington ja Emilia Clarke telesarjas «Troonide mäng» (kaheksas hooaeg, esimene osa).

FOTO: Kaader telesarjast

Lugege seda ainult siis, kui olete «Troonide mängu» viimase hooaja esimest osa juba näinud või kui teid üldse ei huvita, mis seal sünnib.

Maailma suurima telesarja viimase hooaja esimene osa on fännide poolt vääriliselt vastu võetud, IMBD kasutajad annavad selle hindeks 9/10. Ehkki tobe on sellist suurteost vaid ühe osa järgi hinnata, kaldun nõustuma. See lõpu algus on küll tagasihoidlik ning väljapeetud, kuid annab fännidele kätte niidiotsad, mis põnevuse viimse vindini peaksid kerima. Kümne nädala pärast oleme ühe saaga võrra vaesemad.

Andunud fännina vaatasin muidugi kõik varasemad hooajad ära ning ajastasin nii, et sain viimasesse hooaega siseneda lendstardist. Selle tõttu olen tänulik, et osa 8.1 ei raisanud aega «previously in «Game of Thrones» tüüpi nämmutamisele, vaid asuti kohe asja juurde, st jätkati sealt, kus pooleli jäi. Radikaalselt on muudetud kuulsat aurupungi stiilis algusanimatsiooni, mis kujutab nüüd varasemast märksa enam interjööre ja tekitab kohe kuidagi sünge eelaimuse.

Aga kuhu me siis jäime? Ebalased on surnust ellu äratatud draakoni abil Müürist läbi murdnud. Westeroses valitseb ebakindel liit: igal juhul on nii Daenerys kui Jon ühelt poolt ja Cersei ja Euron teiselt poolt lubanud koos Põhja surnute armee vastu võidelda. Ja ennäe, Talitundrusse ratsutabki sisse dothrakide ja Rikkumatute ühendarmee, suurim armee, mida Põhi eales näinud, mida katavad õhust kaks lohet.

Järgnevad sündmused kulgevad üsna ootuspäraselt: loomulikult tekib rivaliteet Sansa ja Daeneryse vahel, samuti laguneb Jon Starki autoriteet oma vasallide silmis. Mõeldaks vaid, ise valiti Põhja kuningaks, kuid paneb põlve maha Hullu kuninga järeltulija ees, kelle põhiline patt on Lõunast pärinemine. Tuletame meelde, millega algas esimese hooaja esimene osa: kroonitud pea ratsutab sisse Talitundrusse. Muide, ka nende stseenide muusika on samasugune. Aga nüüd oskab Sansa seesugust au juba vääriliselt hinnata, kas pole? Samasugust kõige esimese osa peegeldust näeme ka Jamie Lannisteri ja Brandon Starki kohtuvates pilkudes.

Samal ajal Kuningalinnas: keegi, kes on George R.R. Martini raamatuid lugenud ja sarja vaadanud, ei saanud hetkekski arvata, et Cersei sellest lubadusest ka kinni peab. Nii et seni on kõik läinud nii, nagu pärast seitsmenda hooaja lõputiitreid võis ennustada.

Antud osa üheks säravaimaks hetkeks pean topeltstseeni, kus Samwell Tarly kõigepealt teda saab, mida Daenerys (kes peaks ju valgeid jõude esindama) on teinud tema isa ja vennaga. Ja see järel kohe ruttab Sam Jonile teatama — ja meie ju seda juba teame — et viimane on õigupoolest Aegon Tragaryen, Lyanna Starki ja Rhaegar Targaryeni poeg ja see Raudtrooni õige pärija. John Bradley mängib siin Tarlyna väga mõnusalt, üldse on ta «Troonide mängus» üks mu lemmiknäitlejaid (kõigi nende tosinate seast).

Üsna tarbetuna näib selle otsa Joni ja tema armastatud Daeneryse ratsasõit draakonitel («Ega keegi ei tea, kas suudab draakonit ratsatada, enne kui pole proovinud»), aga küllap on ka paljud vaatajad samasugused kui Jon ise: sümpaatsed ja lihtsameelsed, kuid nägusad. «You know nothing, Jon Snow.» Seda draakonivärki hõõruti meile nina alla juba seitsmendal hooajal, kui Jon vaata et oleks ühele neist peo pealt suhkrut pakkunud nagu hobusele. Daenerys võiks ju Jonist nutikam olla? Minu meelest ratsutas Jon kahest allesjäänud draakonist just Rhaegari seljas, sama nime kandis ka tema lihane isa. Aga mul on draakoninägude meeldejätmisega alati raskusi olnud.

Hakkaski juba tunduma, et viimase hooaja esimene osa möödub õige veretult, kuid olukorra päästis Theoni rünnakrühmlaste taktikaliselt õige ebausutav rünnak Euroni laevale. Arvestades, et ilmselt on meil mõlemaid selle stseeni olulisi tegelasi hooaja edenedes vaja, võib niisuguse lati alt läbilibisemise ka andestada. Lõppude lõpuks ei saa meid šokeerida nende tegelaste surm, keda me juba ei tunne ja ei armasta. Aga ehmatada ja raputada on vaatajat vaja, seda nõuab sarja loogika ja Martini (iseasi, kui palju tal nüüd veel režii juures kaasa rääkida on) renomee.

Osa lõpeb ootuspärase võika ehmatusega, et me ikka küüsi närides järgmist nädalat ootama jääksime. Pöörake tähelepanu jäledale spiraalsele ornamendile: sedasorti kujundit on sarjas mitmel puhul varemgi ette tulnud. Ehk saab see lõpuks seletuse.  Nagu tähelepanelik vaataja märkab, pakutakse meile üldse väga palju paralleele ja viiteid juba nähtud sündmustega. Eks ikka selleks, et saaksime ennast nutikatena tuna.

Aga üks asi ei anna rahu ja selle kallal võib närida kõik need kaheksa hooaega: nad ei tea, mis see talv tegelikult on. Ikka me näeme sõmerat polustüroolipurust lund ja paljapäi ringi kõndivaid tegelasi. Andke neile vähemalt või -5 kraadi juures horisontaalis ulguvat tuisku või null kraadi ümber lärtsuvat märga lörtsi ja vat see on talv, mis ka talv on, tulgu siis ebalased või mitte. Õnneks saame ka meie selle jäleduse paariks kuuks unustada.

«Troonide mäng» 8.1

Sarja loojad  David Benioff ja D.B. Weiss

8. hooaja 1. osa «Talitundur»

Režissöör David Nutter, osades  Peter Dinklage, Kit Harrington, Lena Headey, Emilia Clarke, Masie Williams jt

Esmakordselt eetris 14. aprillil 2019, kestus 50 minutit, vaadatav HBO voogeadutusest ja telekanalist FOX

Tagasi üles