Marek Tamm Jumalaema kiriku tähendusest
Notre-Dame de Paris – ühe Prantsuse sümboli lugu

Esmaspäeva õhtul kella kaheksa paiku Eesti aja järgi lahvatas Pariisis Notre-Dame'i katedraalis tulekahju. Veel pole põlengu põhjuseid ametlikult kommenteeritud.

FOTO: Diana Ayanna / AP

Maailmas on palju Jumalaema kirikuid, kuid vaid üks neist on globaalse sümboli staatuses – Notre-Dame de Paris. Tegemist on ühe keskaja suurima pühakojaga, gooti ehitusstiili silmapaistva näitega, mis on tänapäeva Prantsusmaa kõige hinnatum vaatamisväärsus (keskmiselt 30 000 inimest päevas). 

Kirik oli seni pääsenud suurematest katastroofidest. Kõige enam rüüstati seda Prantsuse revolutsiooni päevil, ent juba 19. sajandi keskpaiku ehitati hoone uues hiilguses üles. 1871. aastal panin Pariisi kommunaarid kiriku põlema, ent tuli saadi kiiresti kontrolli alla. Kahest ilmasõjast tuli Jumalaema kirik (selle pisut ebatäpse eestikeelse nime põlistas Johannes Semper 1924. aastal Victor Hugo samanimelise romaani eestindusega) läbi suuremate kahjudeta, nii et eile õhtul ootamatult puhkenud tulekahju on õigupoolest kiriku enam kui 850 aasta pikkuse eluea esimene tõsine katsumus.

Jumalaema kirik Pariisis. Kiriku ehitamist alustati 1163. aastal kuningas Louis VII valitsemise ajal. Nurgakivi pani paavst Aleksander III. Tööd kestsid ligi kakssada aastat. Kirik valmis orienteeruvalt 1345. aastal.

FOTO: Vello Jaska

Jumalaema kirik oli Pariisi piiskopi Maurice de Sully elutöö. Ta pani kiriku ehitamisele alguse kohe 1160. aastal, kui ta piiskopiks valiti, ja seisis selle eest hea kuni oma surman 1196. Kirik valmis põhiosas 1250. aastaks, ent lõpliku kuju sai ta alles 14. sajandi keskpaiku. Oma väljanägemise võlgneb kirik mitmele arhitektile, kellest ükski pole nimeliselt teada. Kohe algusest peale oli Maurice de Sully plaan rajada Cité saarele, 8. sajandist pärit kiriku asemele kõige suurem kristlik pühakoda – 130 meetrit pikk ja 35 meetrit kõrgete võlvidega. Omas ajas võrdlemisi erandlikuna sai pikihoone viielööviline, kõige tuntumaks kujunes aga kiriku kolmeosaline rikkaliku dekoratsiooniga läänefassaad, mille ehitamisega alustati 1200. aasta paiku.

Pariisi Notre-Dame oli õigupoolest vaid üks näide 13. sajandi gooti katedraalide ehitusbuumist, ajavahemikul 1180–1270 rajati neid Prantsusmaal üle 80, mis kõik andsid omal moel tunnistust kuningriigi õitsengust ja kuningavõimu geograafilisest ja poliitilisest laienemisest. Toona ei nimetatud uut arhitektuuristiili veel gootikaks, pigem räägiti lihtsalt uuest stiilist või «prantsuse tööst» (ladina opus francigenum).

Prantsuse poliitilise ajaloo sümbol

Vaatamata oma suurusele ja prominentsele asukohale ei kujunenud Notre-Dame’i katedraalist keskajal Prantsuse kuningavõimu sümbolit. Läbi kogu keskaja jäid Kapetingidest kuningad truuks vanale kombele lasta ennast kroonida Reimsi katedraalis ja matta Saint-Denis’ kloostrikirikusse. Kõige suuremat poolehoidu näitas kiriku vastu üles Louis IX, hilisem pühak, kes 1239. aastal kinkis kirikule Pühalt Maalt hangitud Kristuse okaskrooni; hiljem anti kirikusse hoiule mõned Püha Louis’ enda pühad säilmed, sh tema tuunika ja tükk lõualuud. (Viimaste andmete põhjal õnnestus kõik need reliikviad tulekahjust päästa.)

Kuningavõimu tihedam side Jumalaema kirikuga sai alguse alles Bourbonide päevil 16. sajandi lõpul–17. sajandil, mil kirik kujunes uue kuningadünastia olulisemate tseremooniate asupaigaks. Seal peeti kuninglikke pulmi ja viidi läbi kuninglikke matuserituaale (isegi kui surnukehad maeti endiselt Saint-Denis’sse).

Prantsuse revolutsiooni puhkedes 1789. aastal saabki kirikule esialgu saatuslikuks tihe seos monarhiaga, kirik rüüstatakse kohe revolutsiooni alguses, isegi kui jumalateenistusi peetakse esialgu seal edasi. 1793. aastal otsustatakse kirik vabastada kõigist nn feodaalkorra sümbolitest, mis tähendab, et läänefassaadilt kõrvaldatakse sadakond skulptuuri, sh nn kuningate galerii, mida arvatakse ekslikult kujutavat Prantsuse kuningaid (tegelikult on tegemist Juuda kuningatega). Sümboolselt lõigatakse skulptuuridel pead otsast, ent tänu ühele tunnistajale õnnestub lõhutud kujud ära peita. Suure üllatusena leiti neist 21 juhuslikult üles 1977. aastal ja tänapäeval saab neid vaadata Cluny keskaja muuseumis Pariisis. Samal, 1793. aastal muudeti kirik ametlikult «Mõistuse templiks» ja seal asuti viljelema uut ilmalikku kultust, esialgu Mõistuse, hiljem Kõrgema Olevuse kultust.

Pärast Napoleoni riigipööret rehabiliteeriti senised usukombed ja Notre-Dame muutub kirikliku ja ilmaliku maailma heade suhete sümboliks. 1804. aastal laseb Napoleon end kirikus keisriks kroonida ja peab hilisemate tunnistajate sõnutsi plaani ennast tulevikus kirikusse ka matta.

Notre-Dame’i uus sünd 19. sajandil

19. sajandil on Jumalaema kiriku ja Prantsusmaa ajalugu lahutamatult seotud, kord pälvib ta keskvõimu toetuse, nagu näiteks Bourbonide restauratsiooni (1814–1830) ja Teise keisririigi ajal (1852–1870), kord langeb uuesti põlu alla, nagu näiteks Juulimonarhia (1830–1848) päevil. Kuid 19. sajandisse jäävad kaks suure tähendusega episoodi, mis annavad Notre-Dame’ile selle tähenduse ja selle väljanägemise, millega me olema tänapäeval harjunud.

Esiteks kirjutab Victor Hugo 1831. aastal kirjastaja visal pealekäimisel ajaloolise romaani, milles püüab matkida tollal väga populaarse Walter Scotti loomingut. Tulemuseks on liigutav armastuslugu «Jumalaema kirik Pariisis», mis võidab kohe prantsuse lugejate südamed ja muudab kiriku romantismiajastu üheks sümboliks. Romaan levib kulutulena üle Euroopa ja 1876. aastal saab seda Jakob Permanni lühikeses ümberjutustuses lugeda ka eesti keeles, pealkirja all «Notre-Daame kellalööja». Hugost saab Jumalaema kiriku kõige mõjukam eestkõneleja ja suuresti tänu tema initsiatiivile otsustab Prantsuse keskvõim alustada 1843. aastal kiriku restaureerimisega. Selle töö elluviijaks värvatakse arhitekt Eugène-Emmanuel Viollet-le-Duc, kelle juhendamisel kestavad mastaapsed taastamis- ja ümberehitustööd 1864. aastani. Viollet-le-Duc otsustab ennistada kõik läänefassaadi skulptuurid, ehitada piki- ja põikhoone ristumiskohta uue nelitistorni (mis nüüd tulekahjus paraku hävis), taastada endisaegsed aknad ja varustada kirik fantaasiarohkete veesülititega, mis paradoksaalsel moel on praeguseks kujunenud Notre-Dame’i sümboliks (kuigi need esindavad pigem 19. sajandi romantistlikku vaimu, mitte keskaegseid arusaamu).

Viollet-le-Duci ulatuslik looming joonistub linnarahvale veelgi selgemalt välja 1860. aastatel, kui Cité saarel (nagu kogu Pariisis) teeb ulatuslikke ümberehitusi linnaprefekt Georges-Eugène Haussmann, kes lõhub katedraali ümbert maha suure osa keskaegsest hoonestusest ja avab kirikule sootuks uued vaated, need, millega me oleme tänapäeval sedavõrd harjunud.

Uue vabariikliku korra ajal (alates 1870) säilitab Jumalaema kirik oma tihedad sidemed riigivõimuga. Siin peetakse mitme Kolmanda vabariigi presidendi matusetalitust (Adolphe Thiers, Sadi Carnot, Paul Doumer), komme, mis on jätkunud veel pärast Teist maailmasõda, mil Jumalaema kirik on võõrustanud Charles de Gaulle’i (1970), Georges Pompidou (1974) ja François Mitterrand’i (1996) matuseid.

Vaade Notre Dame katuselt.

FOTO: Philippe Lissac/picture-alliance / Godong

Viimased veerandsada aastat on Notre-Dame elanud puhastamise ja parandamise tähe all. 1993. aastal algasid ulatuslikud renoveerimistööd, mis pole päriselt lõppenud siiani. Mäletan omaenda pikka ootust, et viimaks ometi kirik tellingute alt vabaneks, mis juhtus alles mõned aastat tagasi. Pärast eilset põlengut võib aga paraku eeldada, et kirik suletakse mitmeks kümnendiks taastamistöödeks, mis tähendab, et vähemalt üks või kaks põlvkonda saab seda Prantsusmaa üht suurimat sümbolit vaadata vaid väljast ja tellingutesse peidetuna.

Tagasi üles