/nginx/o/2019/04/16/11955144t1h6c28.jpg)
Kõige laiemas laastus võiks jazz’i – nagu igasugust muusikat ja kunsti – eristada kui tõmmet kas inimliku või ebainimliku poole. Jazzkaar saab tänavu 30 ja selle kontsertide kohta võiks öelda midagi sarnast, kuid tõmme inimese poole tundub olevat siiski kindlas ülekaalus.
Esimene Jazzkaar toimus 1990. aasta oktoobris ja kandis toona nime Jazzi ja bluesi päevad Tallinnas. 23-aastase vaheaja järel oli rahvusvaheline festival jälle Tallinna jõudnud. 30 aastat hiljem on Jazzkaarel Tallinna kevades isegi juba mõnevõrra rutiinne, küll aga mitte vähem vajalik toime. Anname põgusa ülevaate mõnest reedel algava festivali kontserdist.
/nginx/o/2019/04/16/11955139t1hda16.jpg)
John Scofield
Tänavustest peaesinejatest on vähemalt minu jaoks oodatuim festivali lõpetav USA kitarrist John Scofield. Teda peetakse üheks kolmest 20. sajandi lõpu suurest jazz-kitarristist, teised kaks on Pat Metheny ja Bill Frisell. Methenyga on nad koos ka plaadi teinud. Scofield mängis muuhulgas Miles Davise 80ndate alguse bändis, nii et sai vahetult osa jazz’i kuldaegade lõpuhetkedest. Tema praegune trio kannab nime Combo 66. Nime ajendas lihtne elufakt, et maestro oli trio moodustamise ajal 66-aastane. Praegu on ta 67. Ta on üks neist muusikutest, kelle kohta öeldakse, et tal on oma saund.
/nginx/o/2019/04/16/11955143t1hf369.jpg)
Bobby McFerrin ja Gimme 5
Teist korda jõuab Jazzkaarele positiivse elutunnetuse ja inimlikkuse üks saadikuid, ühe-mehe-hääleorkester Bobby McFerrin (Gimme 5 koosneb küll veel neljast vokalistist), kelle lugu «Don’t Worry Be Happy» on endale meie kõigi kollektiivsesse alateadvusse kindla pesa teinud. Kõik teavad seda lugu ja paljud seetõttu ka kardavad. Kui nägin Tallinnas plakatit McFerrini Jazzkaare kontserdiga, hakkas see lugu kohe peas käima ja jäigi sinna mõneks ajaks. Selline asi iseenesest võib päeva äragi rikkuda. Natuke hakkas see lugu rikkuma ära ka McFerrini päevi ning ta otsustas seda kontsertidel enam mitte esitada. Ei teagi, kas tänapäeval esitab või mitte, loodetavasti mitte.
Tänavuse Jazzkaare kalleimate piletitega kontsert on selle loo kirjutamise ajaks ainsana välja müüdud. McFerrin on võitnud üle kümne Grammy ja müünud üle 20 miljoni plaadi ning tema puhul ei saa vist alahinnata ka mõningast kurioosumifenomeni. Vaata, kuidas teeb, inimvõimetel ikka pole piire, ütleb inimene, kes on tulnud kontserdile ja pannud imeks.
/nginx/o/2019/04/16/11955140t1hf80e.jpg)
Joshua Redman Trio
Kolmas peaesineja on Joshua Redman Trio koos Reuben Rodgersi ja Gregory Hutchinsoniga. «Joshua Redmani ainulaadne saksofonitoon ja hämmastav virtuoossus koos isikupärase stiiliga on tenorsaksofonistist teinud juba legendi, kellele ei leidu võrdset,» kirjeldab teda Jazzkaare koduleht. 1991. aastal pälvis ta prestiižikal Thelonious Monki nimelisel rahvusvahelisel saksofonistide konkursil esikoha ja edasi on läinud veel paremini. Lindistanud ja lava on ta jaganud koos selliste meistritega, nagu Dave Brubeck, Chick Corea, Bill Frisell, Herbie Hancock, Quincy Jones, Stevie Wonder, Bugge Wesseltoft jne. Joshua Redman Triot võib pidada professionaalseks ja turvaliseks peavoolu-jazz’iks, kus liigseid riske ei võeta ja pettumust ei valmista.
/nginx/o/2019/04/16/11955141t1h0282.jpg)
Mark Guiliana’s Beat Music
Neljas ja kõige vähem tuntud peaesineja on trummar Mark Guiliana New Yorgist. Tema muusikat on iseloomustatud ka nii: «Kui liita sellised trummilegendid, nagu Elvin Jones ja Art Blakey Roland 808 trummimasinaga, jagada saadud tulemus J Dilla kreatiivse biidikunstiga ja korrutada tulem Squarepusheri pöörase jõuga, on võimalik ette kujutada Mark Guiliana värvikat kõlapaletti.» Jazz on läbi aegade olnud rohkem või vähem ka tantsumuusika ja sellises klubilikumas liinis tegutseb ka Mark Guiliana.
:format(webp)/nginx/o/2019/04/15/11953050t1he733.jpg)
Ebainimlikuma poole pealt kõnetab vast enim Maria Fausti kureeritud eksperimentaal-jazz’i päev. Seal võib peaesinejateks lugeda Peter Brötzmanni ja Heather Leigh’d, kes astuvad üles koos. Brötzmann on avangardmuusika absoluutne tipp ja legend, kes varem korra ka Eestis esinenud, nimelt 1991. aasta Pärnu Jazzil. Šotimaal elav Texase juurtega Heather Leigh on soolona salvestanud ekstreemse muusika plaadifirmale Mego. Nende eelmisel aastal ilmunud plaat «Sparrow Nights» sai asjatundjatelt sooja vastuvõtu.
Samuti esinevad sel õhtul Kanutis veel julge improviseerimis- ja komponeerimisoskusega Etioopia päritolu rootslanna Sofia Jernberg ja seiklushimuline Ameerika-Euroopa trio Maria Faust/Tim Dahl/Weasel Walter, kes lubavad Jazzkaarele tuua uut vaadet eksperimentaal-jazz’ile.
/nginx/o/2019/04/16/11955142t1h59be.jpg)
Nüüdismuusika kohtub jazz’iga
Jazzkaare avakontserdi «Jazzkaar 30: Erkki-Sven Tüür ja Lepo Sumera rewrite» märksõnadeks on nüüdis-jazz, rekompositsioonid ja klassika. Kirke Karja ja Mingo Rajandi valivad selleks puhuks Tüüri ja Sumera muusikast meelepärased teosed ning rekomponeerivad need 12-liikmelisele ansamblile. Teoseid vaadeldakse uue nurga alt, põimides neisse algmaterjalist inspireeritud originaalteksti. «Nelja heliloojat ühendab huvi erinevate väljendusvahendite ja põnevate kõlavärvide vastu, teatav rahutu poeetilisus, intuitiivne impulsiivsus ning energiate kuhjumine ja lahustumine,» tutvustatakse neid Jazzkaare kodulehel. Kirjelduse järgi julgeks kontserdi paigutada pigem sinna ebainimlikumale poolele.
Jazz’i ja nüüdismuusika närvilisemas kokkupuutekohas tegutseb ka natuke ebaõnnestunud nimega prantsuse projekt Spring Roll. Mitmekülgse prantsuse muusiku Sylvaine Hélary koosseis Spring Roll on luubi alla võtnud kammermuusika kõlad ja nüansid, liites nüüdismuusika esteetika jazz’i mängureeglitega. Jälle võib loota pigem ebainimlikku.
/nginx/o/2019/04/16/11955145t1h4d7c.jpg)
Lai võimaluste spekter
Dihhotoomiast ebainimlik vs. inimlik võime millegipärast loobuda võrdlemisi mitte-jazz’ilikest esinejatest Anna Kaneelinast ja Kuradi Saarest rääkides. Miks võime loobuda? Aga miks ka mitte.
Anna Kaneelina (bändiliikmed küll kõik jazz’i-taustaga) mõni aeg tagasi ilmunud indie-kammer-rokk-jazz-debüütplaadist on juba jõutud palju rääkida ja seda ka üheks aasta parimaks Eesti plaadiks nimetada. Elephants from the Neptune’i liikmetest koosnev Kuradi Saar ühendab endas nii USA kõrbe- või seksrokki à la Josh Homme kui ka rujalikku mütopoeetilisust. Mõlemad bändid paistavad silma kõrgetasemeliste muusikutega, selles mõttes küll jazz.
Nagu alustab festivali teatav rekonstruktsioon, siis umbes sel viisil see peaaegu et ka lõpetatakse. Viimasel päeval toimub kontsert pealkirjaga «Jazzkaar 1990 rewrite» ning lavale astuvad Raivo Tafenau festivaliansambel ja solistid, kes esitavad nopitud pärleid 1990. aasta festivali kontsertidelt moodsas kuues.
Nii et uut ja vana ning laia võimaluste spektrit pakub tänavune, järjekorras juba kolmekümnes Jazzkaar.
Jazzkaar
/nginx/o/2014/01/07/2737386t1h5ea3.jpg)