Vikerkaar loeb. Lehvi, lehvi, hea lehtliilia

George Orwell

FOTO: Foto: Scanpix

George Orwelli nime seostab Eestis – vähemalt teatud aastakäikude piires – ilmselt iga laps ja matski peamiselt tema kahe peateosega, eesti keeles vastavalt 1988. ja 1990. aastal ilmunud raamatutega „Loomade farm“ („Animal Farm“, algupärand 1945; tlk Mati Sirkel) ja „1984“ („Nineteen Eighty Four“, 1949; tlk Elias Treeman1).

Nõukogude võimu alt väljumise aegu oli neil teostel ilmutuslik mõju, millele oli juba suhteliselt vähem vastu panna hiljem, 1995. aastal eesti keeles ilmunud esseedel „Pariisi ja Londoni heidikud“ (tlk S. Veski; algupärand 1933) ning „Valaskala kõhus“ (tlk U. Uibo; algupärand 1940). Ka 2000. aastal ilmunud „Kummardus Katalooniale“ (algupärand 1938) võis küll tuua eesti lugeja teadvusse aredamalt Kataloonia ja Hispaania kodusõja temaatika, kuid ei suutnud vähemalt minu silmis konkureerida kahe varem ilmunud peateose tõlgete mõjuga.

Seda ei suuda muidugi ka nüüd, 2018. aastal Maria Lepiku tõlkes ja Tänapäeva kirjastusel ilmunud romaan „Lase lehtliilial kasvada“ (originaalis „Keep the Aspidistra Flying“, esimest korda ilmunud 20.04.1936, puhtjuhtumisi päevapealt 83 aastat enne siinse arvustuse ilmumist). Küll aga suutis see raamat äratada minus värsket huvi Orwelli vastu, mispuhul püüdsin võtta teadlikumalt vaatluse alla tema arengutee kirjanikuna.

Sündinud Indias koloniaalametniku peres, teenis Inglismaal hariduse saanud Orwell – kodanikunimega Eric Arthur Blair, 1903–1950 – teatavasti ka ise Birma koloniaalpolitseis, ­enne kui otsustas Inglismaale naasta ja kirjandusele pühenduda. Üsna kiiresti jõudis ta järeldusele, et tema ajastu ühiskondlikult tähtsaim teema on vaesus ja ebavõrdsus, mistõttu – soovimata kirjutada asjast, mida ta läbinisti ei tunne – sooritas ta iseendaga korduvaid inimkatseid, sukeldudes kogemuste otsinguil identiteedist ning varalisest kindlustatusest loobudes ühiskonna kõige väetimate ja viletsamate sekka.

„Lehtliilia“ aluseks on Orwelli kogemused ühes Londoni pisikeses raamatupoes töötamisest; sellest sünnib Gordon Comstocki, kehvakese wannabe-luuletaja tegelaskuju, kes hülgab „hea“ (st nädalas neli naela sisse toova ning karjääriredelil edenemise väljavaateid pakkuva) töökoha reklaamiagentuuris ning idealiseerib oma väljavaatetut, pesematusesse ja nälga suubuvat olukorda õilsa rahajumalavastase mässuna.

Isiklikke pingeid süvendab seejuures tema sõprus üsna mugavalt kindlustatud ajakirjatoimetaja Ravelstoniga, kellega väljas einetamas käies püüab rahajumala vaenlane meeleheitlikult oma arveid jumalaväärselt ise tasuda. Nagu arvata oligi, suudab Comstock selle kõige valgel ühiskondlikul redelil üksnes langeda; läheb vaja tema tüdruksõbra, Londoni teises servas elava Rosemary energilisi jõupingutusi, et teda viimaks ta põhjakäimisihalusest lahti ­­kangutada ning sundida astuma mingeid positiivseid samme oma elu edendamiseks – või enda rahajumalale mahamüümiseks.

Aga see on raamatu sündmusskelett, kes tahab teada, mis ja kuidas täpselt juhtub, see võtku teos muretult kätte ja lugegu ise – tekst on huvitav ja tõlge hea. Siin arutamine läheb huvitavaks teisel, detailide ja sümbolite tasandil, kust hakkab seoseid hargnema mitmesse suunda. Esmalt tõdegem, et ilmselt tundis Orwell tõesti üsna äravõitmatut jälestust lehtliilia vastu – see kurikuulsalt suretamatu taim (mida James Wong on ühes Guardiani artiklis tituleerinud koguni „valurauast taimeks“2) sümboliseerib tema silmis madalama keskklassi ontlikkust, rahakultust, on väikese inimese abitu staatusesümbol: „Lehtliilia, Inglismaa lill! Hoopis see peaks lõvi ja ükssarviku asemel meie vappi kaunistama. Inglismaal ei toimu mingisugust revolutsiooni, kuni akendel on lehtliiliad“ (lk 49). Muidugi peab siis Gordon, kui elu ta allapoole vööd antud iroonilise hoobiga tagasi kunnaliste kodanike sekka toob, alistumise märgiks tingimata omagi aknalauale lehtliilia soetama.

Huvitaval kombel lisab lehtliiliale tema vahest tähtsaima tähendusnüansi aga hoopis üks varasem romaan, nimelt originaalis 1935. aastal ilmunud „Vaimuliku tütar“(„A Clergyman’s Daughter“, seni tõlkimata). „Vaimuliku tütart“ on peetud Orwelli kõige eksperimentaalsemaks romaaniks: peale mõningate täiesti jaburate, Mehhiko seebi väärsete süžeepöörete sisaldub selles tõepoolest ka üks üpris jamesjoyce’ilik peatükk, kus küll ei kõnele lausa furnituurid, vaid kõigest külmal talveööl Trafalgari väljakul ööbivad kerjused – aga kas ongi seal väga suurt vahet.

Orwell ise pidas „Vaimuliku tütart“ ülihalvaks ja soovis teatud hetkel keelata nii selle kui ka „Lehtliilia“ postuumse väljaandmise (ses osas mõtles ta hiljem siiski ümber, öeldes, et kui need ta pärijaile mõne naela sisse võivad tuua, siis avaldatagu pealegi). Just joyce’ilikus, otsekõnedes antud peatükis võtab aga teiste surnukskülmumise äärel hõbisevate kodutute seas sõna keegi kõlvatuse eest kantsli pealt maha võetud kirikuõpetaja ning laulab lehtliilialoo pealkirja, „Keep the Aspidistra Flying“ – viisil „Deutschland, Deutschland, über alles“!

Seda avastanult hakkas küll kahju, et „Vaimuliku tütart“ ei olnud ilmselt lugenud „Lehtliilia“ tõlkija, sest kui muidu ongi tõlge sümpaatne, siis eestikeelset pealkirja „Lase lehtliilial kasvada“ ei anna kuigi hästi nõutud viisil laulda, ja kaugeltki ei anna see sõnastus edasi lipu lehvimise ideed. Rääkimata üldse sellest, millised seosed vaene lehtliilia peaks nüüd võib-olla üles ehitama inglise madalama keskklassi ja saksa pruunsärkluse vahele.

Gordoni päästjaks – või, sõltuvalt vaatenurgast, hukutajaks – saab tema sõbratar Rosemary, kes toob mehe viimaks suure pesematuse seast inimeste maailma (ja lehtliilia lehtede varju) tagasi. Kui Rosemary on oma ennastsalgavuses ja kohusetundlikkuses sarnastatav „Vaimuliku tütre“ Dorothyga, siis tuleb naiselikkuse sagedasemaks esinemiskujuks Orwellil pidada Gordoni üürimaja perenaist proua Wisbeachi: „Ta oli üks neist pahatahtlikest korralikest naistest, kes sageli üürimaju peavad. Umbes nelikümmend viis aastat vana, kerekas, aga energiline, kohutavalt valvsa, teravate joontega roosa näo ja paksude hallide juustega järelejätmatu nuriseja“ (LLK, 27).

(Siinkohal meenub Faulkneri tähelepanek „Augustivalguses“, kus head tuleb mõista kõlbla ja halba kõlvatu tähenduses: „Head naised pole vist kuigi lahked. Mehed küll võib-olla. Aga naine peab vist ise ka halb olema, et olla tõesti lahke teise vasta, kes seda lahkust vajab.“3)

Erilisi ootusi naise vaimsetele võimetele Orwell ei esita; kirjeldades „Pariisi ja Londoni heidikutes“ Pariisi hotelli nõudepesija tööd, märgib ta, et see „on pingeline ja kurnav ja samal ajal ei nõua tripsugi osavust või huvi. See on sedasorti töö, mida alati võivad teha naised, kui nad oleksid küllalt tugevad. Kõik, mida nõutakse neilt, on olla pidevalt jooksus, tulla toime pikkade päevade ja umbse õhuga“ (PLH, lk 68).

1939. aastal ilmunud romaanis „Hingama tõustes“ („Coming up for Air“) on peategelase üks keskne mure toimetulek oma naise Hildaga, kellel ei näi jaguvat vaimset energiat muuks kui hädaldamiseks rahapuuduse üle ja mehe võimalike kõrvalehüpete väljanuuskimiseks. Ka „1984“ Winston Smithil on kibe mälestus abielust frigiidse, kuid kohusetundlikult kord nädalas suguakti nõudva naisega; reibas poisilikkus ja (tehtud?) aseksuaalsus iseloomustavad samas nii Winstoni armastatud Juliat kui ka reklaamplakatitel kujutatud tütarlapsi, kes „Lehtliilias“ ärritavad Gordoni ilu- ja maitsemeelt.

Ühesõnaga, kui naine pole kuidagi vildakas ühtpidi, siis on tal viga külges mõne teise kandi alt vaadates. Samas tuleb mitmel pool raamatuis ette juhtumeid, kus naised – emad, õed – ohverdavad end enesestmõistetavalt meeste ja poiste nimel. Pisukese pilkega silmitseb Orwell geisid, lillasid, homosid – jah, tänapäeva poliitkorrektsuse kogukond ei tohiks teda selle valgel armastada. Ent teda mitte armastades ahendaksid kahtlemata ise oma eluruumi.

Kõik see ei vähenda aga karvavõrdki Orwelli tulevikunägemuste valiidsust. Kõhedusttekitav on tema vankumatu veendumus, et sõda on tulemas. „Lehtliilias“ (1936) näeb Gordon vaimusilma ees lennukieskaadrite tulekut: „Meie tsivilisatsioon on suremas. Ta peab olema suremas. Kuid ta ei sure vanadussurma. Praegu lähenevad lennukid. Vrrrrr... vuhh... põmaki! Kogu läänemaailm lendab pommiplahvatustes vastu taevast“ (lk 25).

Romaanis „Hingama tõustes“ aga, kus poolesaja lehekülje kalamehejutu järel hakkab äkitselt selgesti aimduma meile kõigile hiljem tuttava „Loomade farmi“ ja eriti „1984“ Orwell, leiduvad järgmised lõigud: „Aga mitte sõda ei ole see, mis loeb, vaid sõjajärgne aeg. See maailm, millesse me langeme, see vihamaailm, loosungimaailm. Värvilised särgid, okastraat, kumminuiad. Salakongid, kus elektrivalgus põleb nii ööl kui päeval“ (lk 84); „Ja ometi on mul küllalt oidu mõistmaks, et seda vana elu, millega me olime harjunud, saetakse praegu juurelt maha. Ma tunnen seda toimumas. Ma näen sõda, mis on tulekul, ja ma näen sõjajärgset aega, toidusabasid ja salapolitseid ja valjuhääldeid, mis dikteerivad sulle, mida sa tohid uskuda“ (lk 90).

Orwell oli tõepoolest prohvetliku pilguga, nähes neid sõjajärgseid hädasid ette aastal 1936. (Märgatavat osa sellest kõigest oli ta muidugi pannud tähele sõjaeelse stalinistliku nõukogudemaa mudeli pealt.) Paneb päris mõtlema, mida võiks tal olla meile ütelda tänapäeval, kui sinise ja rohelise ühtesulamine hakkab kallama Eestimaad üle kirjeldamatu kakapruuniga, ilma et selle häda õigustamiseks veel sõjapoega otse paista olekski.

1       Pseudonüümi taga peitusid Tõnis Arro, Tiit Kusnets ja Rünno Vissak.

2       https://bit.ly/2GhoP5Q.

3       Tlk J. Rähesoo, Tallinn, 1987, lk 11.

George Orwell
„Lase lehtliilial kasvada“
Tõlkinud Maria Lepik
Tänapäev, 2018
272 lk

George Orwell, «Lase lehtliilial kasvada».

FOTO: Raamat

Tagasi üles