Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2023/08/25/15547768t1he42f.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/04/17/11958610t1hbb36.jpg)
Euroopa Komisjoni kauaaegne asepresident, Euroopa Komisjoni volinik, ühele kõige kõrgemale positsioonile jõudnud eestlane Siim Kallas on oma publitsistikateoses võtnud peadmurdva ülesande – seletada, mis asi on see Euroopa ja eriti, mis asi Euroopa Liit.
Kuhu žanrisse see töö paigutada? Ehk on tegemist häältepüüdjaga spetsiaalselt valimiste jaoks? Vaevalt, raamat vist peaaegu ei too hääli juurde, raamatulugejail on oma poliiteelistused ammu tehtud. Ent autoriteeti peaks autorsus ometi tõstma. Vahest on oopus enese euroopalike veendumuste kokkuvõte, nende lõplik kinnitus, omamüüdi kehtestamine? Et mina arvan endast ja maailma asjadest vaat nõndamoodi ning olgu see igaveseks ajaks talletatud. Miks mitte? Enam-vähem kõik suured poliitikud on niimoodi talitanud. Ent äkki on tegemist omamoodi memuaaridega, mis on rikastatud rohke faktimaterjaliga? Või hoopis õpikuga näiteks bakatudengeile? Viimasele võimalusele vihjab ka rohke üleseletamine joonealustes märkustes.
Tundub, et raamatus on kõike. Aga siin tekivadki käärid. Õpik peaks olema kirjutatud neutraalsest positsioonist; enese maksmapanemises, memuaarides, isiksuse avajas ning enda kui poliitiku lahtimõtestamises peaks loomulikult domineerima isiklik maalilmavaade, Kallase puhul siis teatavasti liberalism.
Üllatab toimetajate rohkus. Olgu need nimetatud, nagu nad seisavad tiitellehe pöördel: Sirje Endre, Katre Scott-Hopkins, Kerttu-Liina Tuju, neile lisanduvad korrektuuritoimetajad Liine Jänes, Hedi Rosma, Tarmo Tilsen ja Elle Veermäe. Huvitav, kas seesugune küllus tõstab raamatu kaalu ja autori mainet?
Ega vist ei tasugi arvustajal täita oma kohust ning otsida fakti- ja keelevigu? Kummati leian 13. leheküljelt apsaka: „Kerenski, kes 1917. aastal mehkeldas bolševikega.“ Seda ta kindlasti ei teinud, jah, tagantjärele tarkusega teame, et nii mõndagi oleks ta võinud otsustada teisiti. Ja sõnastus! „Mehkeldamine“ ei sobi. Leheküljelt 81 loeme Euroopa läbipaistvuse algatusest (sulgudes on antud, et tegemist on European Transparency Initiative’iga). See on bukvalism. Meie ütleme „korruptsioonivaba“. Leheküljel 83 näeme toponüümi Saksa Föderatiivne Vabariik. See on russism, võibolla ka anglitsism. Bundesrepublik Deutschland tõlgitakse eesti keelde sõna-sõnalt Saksamaa Liitvabariik.
Euroopa lahtiseletamine algab Kallasel täiesti loogiliselt pilgust ajaloole. See ei lähe lepse reega. Kohmakusi märkame isegi tema pikaaegse kodulinna Brüsseli kirjeldamisel. Kallas annab teada, et 46 protsenti brüssellastest on pärit väljastpoolt Belgiat (lk 65), ent jätab ütlemata olulisema: see on valdavalt valloonide linn, mis on rajatud flaamide maale, ja sellest tuleb rohkesti probleeme. Ehk tuleb eestlase meelde mõnigi paik meie kodumaal. Kallas tunnustab laiade tänavate eest linnarajajat kuningas Leopold II, keda liberaalne ja demokraatlik maailm peab aga massimõrtsukaks kuritegude pärast Kesk-Aafrikas.
Praeguse Euroopa Liidu ühe eelkäijana nähakse täiesti põhjendatult Hansa Liitu. Üksikasjalikku käsitlemist leiavad tolle liidu suhted Novgorodiga ning nende vägivaldne lõpp, ent mainimata jääb kõnekas paralleel tänapäevaga: juba Hansa Liit rakendas sanktsioone idakaubanduses, toona ei tohtinud Novgorodi ja Pihkvasse vedada püssirohtu, vaske, rauda, väävlit ja hobuseid. Kui juba paralleele tõmmata, siis tõmmata.
Pikalt käsitletakse Esimese maailmasõja järelmeid kui üht praeguse Euroopa loojat. Ütlemata jääb peamine: enne seda sõda oli Euroopas vaid neli vabariiki (mnemoturniiri küsimus: millised?), pärast tosinkond. See oli liberalismi totaalne läbimurre, monarhia asemel tuli demokraatia. See oli nii ennekuulmatu, et ka meie naaberriigid Soome ja Leedu sündisid kuningriikidena, tõsi, valitud kuningad ei jõudnud kunagi oma kuningriiki. Praegu peame selle sõja puhul Verduni tapatalgutest tähtsamaks jõulurahu 1914, kui ühelt poolt Prantsuse ja Briti ning teiselt poolt keiserliku Saksamaa sõdurid mängisid oma kaevikute vahel sõbralikult jalgpalli.
Otto von Habsburg olevat Austria troonipärija... (lk 33). No kuulge! See väide sisaldaks nagu mingeid pretensioone. Kui, siis ehk Austria-Ungari oma, kuid sedagi mitte. Tegelikult oli Saksamaa saadik europarlamendis, vabariikluse ja Pan-Euroopa tuline pooldaja, tõsi, pärit kunagi suuremat osa Euroopast valitsenud Habsburgide dünastiast.
Kallaski juurdleb küsimuse kallal, miks on Hitleri kuritegudest rohkem juttu kui Stalini omadest. Ning pakub võimalusi, kuidas Stalini omad meie ja meie külaliste meelde tuua. Näiteks täita Tapa raudteejaam küüditamisvagunitega (lk 19). Jah, oleks mõjuv ja minu meelest vajalikki. Tegelikult on vastus probleemile lihtne. Hitleri esiplaanile kerkimise põhjustab meie liikumine läände. Stalini kuritööd läänt suurt ei puudutanud, Hitleri omad aga küll, seetõttu on tema seal kurjategija number üks. Ja nüüd on ta meilgi number üheks muutumas, kuigi meid tabasid Stalini veretööd väga valusalt.
Paha näpukas on juhtunud 1918. aasta Euroopa kaardiga (lk 352–353). See on pärit (näib, et Vida Pressi kaudu) Vikipeediast. Jah, William Robert Shepardi loodud kaart on autoriõigustest täielikult vaba, ent kopeerimise puhul nõutakse märkimist, et see kuulub USA avalikku omandisse. Sellist märkust me ei leia. Ka olnuks siiski viisakas autorit nimetada.
Eurooplase defineerib Kallas omapäraselt, eituse kaudu, belletristlikult: „Näiteks Mõhk ja Tölpa ei ole eurooplased, kuigi on vägagi eestlased. Rehepapp, kes tahab härrade tagant varastada, ei ole samuti eurooplane“ (lk 15). Eks natuke mängulisust ja nalja peaks muidu tõsises teoses vahelduseks ikka olema, nimetatud tegelastele lisaks pakuvad lõbu teinekord peatükkide motodki, näiteks Lewis Carolli Alice’i-tsitaat.
Leheküljelt 12 leiame tõdemuse, mis on autori jaoks aksioomiks: „Vabadus on Euroopa sünnitatud. Siin on sündinud vabaduse ideaalid, ideoloogia, teooria ja praktika.“ Saab selgeks mõõtkava – Kallas vaatleb Euroopat eurooplasena, vaatab asja asja seest. Miks ka mitte? Pilk Venemaalt, Ameerikast, Aasiast ja Aafrikast annaks muidugi teistsuguse vastuse, mõne juhul peaks Euroopat just vabaduse äravõtjaks.
Mida lähemale tänapäevale, seda usalduslikumaks muutub Kallase pakutud informatsioon. Mis jääb puudu humanitaarias, selle teeb Kallas tasa oma erudeeritusega Euroopa Liidu struktuure kirjeldades. Kallas esitab euroskeptikute retoorilise küsimuse, kas Euroopa Liit on üks suur jututuba, mis oma otsuste eest ei vastuta (lk 73), ning näitab, et see nii ei ole, ehkki tohutu masinavärk ei tööta päris õlitatult.
Saame teada, et Euroopa Komisjoni asepresidendi ametis oli Kallase alluvuses 4600 töötajat, Euroopa Liidu 30 000st. Kallas on tugev momendipoliitika hoobade valgustamisel majanduse-rahanduse aspektist, ta toob välja riikide erihuvid kokkulepete sõlmimisel või sõlmimisega venitamisel, endale erandite nõudmisel.
Asjatundlikult ja põhjalikult on kirjeldatud Euroopa Liidu strukturaalne olemus, ülemkogu, alalised komiteed, kohtud ja kõik muu, näiteks jõudude vahekord sotsialistide, konservatiivide ja liberaalide vahel. Loeme parteide jaotusest, nende ideoloogilisest olemusest. Peatutakse ka äärmuslaste vältimise taktikal – selgub, et transpordikomiteesse ei tulnudki nad kohale.
Palju on juttu Ühendkuningriigist, Euroopa ühtsuse õõnestajast. Ja faktiportreed Euroopa suurmeestest, neid peaks iga poliitikahuviline lugema. Mina jagan Kallasega Churchilli-vaimustust. Suurte, maailmaasjade kõrval on juttu ka Euroopa koolist, selle Eesti sektsioonist. Kallas ei taha, et Euroopas töötavate Eesti ametnike lapsed kaotaksid emakeele.
Mind ühendab Kallasega ühine läänelik hoiak. Ja mul on hea meel, et taas on ilmunud täieliku Euroopa-pühendumisega raamat.
Siim Kallas
„Vabaduse ja kurjuse vahel. Euroopa Liidu lugu“
SEJS, 2018
368 lk
:format(webp)/nginx/o/2019/04/17/11958610t1hbb36.jpg)