Ideaalse elukorralduse düstoopia

«Manu pärimus ehk Ilmarahva seadmuseõpetus».

FOTO: Raamat

Umbes nelja aastatuhande eest rändlesid sõjakad aaria hõimud tänapäeva Pakistani aladel, tõrjusid kõrvale kohalikke rahvaid ja liikusid ida poole. Aarialaste preestrid hoidsid häid suhteid jumalatega ja meediumivõimetega poeedid pühendasid neile kiidulaule. Neist kasvas välja Muinas-India pühakiri, ilmutuslik Rigveeda ja teised veedad, millel põhineb kogu hilisem India kultuuri- ja mõttelugu.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Rigveeda autoriteet toetab ka India hierarhilist ühiskonnakorraldust, mida läänemaailm tunneb kastisüsteemina. Üks kuulsamaid Rigveeda laule (X:90) jutustab ürghiiglase Puruša keha tükeldamisest ohvritalitusel. Tema peast sünnib braahmanite kui vaimse töö tegijate seisus, kätest saavad sõdalased, puusadest kaupmehed ja jalgadest nende kõrgemate seisuste teenijad.

Aarialased kindlustasid Indias oma ülemvõimu, kuid üha enam õpiti tundma ka põlisrahvaste vaimuvara, mis osalt sulatati omakultuuri. Muidugi tekkis ka selliseid õpetusi, mille uudsus seisnes vastandumises veedade põhimõtetele. Neist eriti mõjukaks kujunes Siddhārtha Gautama õilis tõde kannatusest vabanemise kohta, mille saavutamiseks polnud tarvis veedade jumalate abi ega braahmanite korraldatud ohvritalitusi.

Tagasi üles